Oikumeenia on liikumine, mis on tekkinud Püha Vaimu armu läbi, et taastada kõigi kristlaste ühtsus. See hõlmab neid, kes tuginevad Kolmainu Jumalale ja tunnistavad, et Jeesus on Issand ja Päästja. Peaaegu kõik, kuigi erinevalt, püüdlevad ühtse, nähtava Jumala kiriku poole.
Oikumeeniline liikumine tekkis protestantlikus keskkonnas ja misjonitöö kontekstis vajadusest esineda ühtsel rindel paganlikes riikides. Ametlikult sai see alguse 1910. aastal Šotimaal toimunud Edinburghi misjonäride kongressil.
Vatikanius II õpetas, et on olemas muu hulgas "kiriklikkuse elemendid". KristlasedKristuse kirik "elab" katoliku kirikus (LG 8; UR 4.5). Unitatis redintegratio kirjeldab meisterlikult eri kristlaste, kes ei ole Roomas ühendatud, ekklesioloogilist olukorda. Ühest küljest peab ta idakirikuid, mis ei tunnusta primaati, tõelisteks (osa)kirikuteks ja imetleb nende vaimulikku ja liturgilist traditsiooni. Teisalt hindas ta protestantide armastust Pühakirja vastu, kuid märkis, et nad on kaotanud apostelliku pärimuse ja koos sellega ka enamiku sakramentidest (UR 22). Seepärast nimetatakse neid kiriklikeks kogukondadeks. Sellisel juhul peaksid nad lahendama mitte ainult primaadi, vaid ka piiskopkonna küsimuse. Samal ajal teeb ta ettepaneku otsida armulaua sotsiaalses partnerluses ja koostöös, teoloogilises dialoogis ning palves ja pöördumises, mis on oikumeenilise dialoogi tõelised liikumapanevad jõud. Need on need kolm mõõdet, milles kogu oikumeenia peab arenema.
Johannes Paulus II ratifitseeris need põhimõtted entsüklika Ut unum sint (1995) ja näitas lähedust Roma idakirikute, nii katoliku kui ka õigeusu kirikute. Ühisdeklaratsioon doktriin of Justification (1999) oli verstapost ja lähtepunkt teoloogilisele dialoogile mitte ainult luterlaste ja metodistidega (kes on selle allkirjastanud), vaid ka reformitud kirikutega. Benedictus XVI edendas teoloogilist dialoogi õigeusklikega Ravenna dokumendis (2007), milles uuriti primaadi teostamise viisi, nagu seda elati kristluse esimesel aastatuhandel, kui kõik kristlased olid veel ühtsed. Ka looduse ja keskkonna kaitsmine on olnud hea kohtumispaik erinevate kristlaste vahel, kuigi see peab jõudma ka moraalsete ja bioeetiliste küsimusteni. Motu proprio Anglicanorum coetibus'iga (2009) tõi praegune emeriitpaavst välja võimaliku lahenduse defectus ordinis'e küsimusele nende kiriklike kogukondade puhul, kes võivad erinevatel põhjustel kaotada apostelliku õigusjärgluse. Samal ajal on vajadus osaduskonna järele ka usk nähtavale ühtsusele eelneva sammuna.
Andke oma annetusele nägu. Aidake meil kujundada piiskopkonna- ja vaimulikke preestreid.
Uue aastatuhande tulekuga ja globaliseerumineOikumeeniline kaart on muutumas. The Kirik on muutunud valdavalt eurotsentristlikust "maailmakeskseks". Lisaks sellele on evangeelsete ja nelipühilaste kiire kasv sundinud katoliku kirikut ka nendega vestlust pidama. Teisest küljest on "vere oikumeenia" - nagu paavst Franciscus seda nimetas - tekitanud teatavaid kiireloomulisi küsimusi ja küsimusi, mis erinevad varasematest. Kõik kolm dialoogi mõõdet on jätkuvalt vajalikud: nn käte, pea ja südame oikumeenilisussee tähendab, et koostöö ja sotsiaalne õiglusteoloogilises dialoogis ja teoloogilise dialoogi edendamisel. palve ja ümberkujundamine ise. Viimasel ajal ja valmistudes 2017. aastal toimuvaks Lutheri ja katoliku kiriku lahkulöömise 500. aastapäevaks, on räägitud vajadusest koostada ühisdeklaratsioon eespool nimetatud euharistia, teenimise ja ekklesioloogia teemadel.
Erinevalt minevikus praktiseeritud oikumeenilisusest, kus ekklesioloogiline indiferentism oli teiste põhimõtete ees (nagu 1973. aasta Leuenbergi Konkordia), pakutakse nüüd "lepitatud mitmekesisust", kus igaüks teab, kus ta seisab teiste suhtes, edendades samal ajal ka dialoog armastuses ja tões. Žestid ja deklaratsioonid lähedus erinevate kristlike konfessioonide vahel on muutumas õnnelikuks rutiiniks. Nagu tema eelkäijad, näitab ka paavst Franciscus, et oikumeenia on üks tema pontifikaadi prioriteete. Pärast ühiselt läbitud teed, koos nõukogu poolt toodud ideede selgusega, innukusega misjonär praeguse pontifikaadi, kõikide konfessioonide märtrite tunnistuse ja - eelkõige - Vaimu tegevuse tõttu võivad ehk lähiaastatel tulla huvitavad oikumeenilised arengud. Tõeliselt oikumeeniline hetk.
Pablo Blanco Sarto
Teoloogiadoktor
