Lugesin kunagi, et pühaduse profiil läheb läbi palveheategevus ja rõõm. Ma olen leidnud selle profiili püha Paulus VI homiloogiatest ja kõnedest. Neid tekste saab kõige paremini mõista läbi palve; tema enda palve enne nende levitamist ja palve, mida nende lugemine meis äratab. Aga kõik palved, kui see on autentne dialoog koos Jumalaga, kulmineerub vahetult igapäevaelus. Palvetades minna välja kohtuma inimestega, nii meie lähedaste kui ka kaugete inimestega, sest Jeesus evangeeliumis. Palve ja armastus on osa suurest seiklusest, inimlikust ja jumalikust, südamest, mis on täis rõõmu, armastust Kristuse ja evangeeliumi vastu. Kiriknagu Paulus VI.
Paul VI oli katoliku kiriku 262. paavst ja Vatikani valitseja alates 21. juunist 1963 kuni oma surmani 6. augustil 1978. Paavst Franciscus pühitses ta 2018. aastal pühakuks.
Milano peapiiskopi Giovanni Battista Montini 1. jaanuaril 1961 peetud jutlusest saab aru, et see on lihtsa sisemise elu, mis on täis tavalist ja üleloomulikku mõistust, dialoogis kaasaegse maailmaga. See puudutab aja väärtust, päeval, mil mõned inimesed sõnastavad oma heatahtlikke otsuseid. Montini toob esile laialt levinud väärarusaama, milleks on kinnistumine hetkesse, selle intensiivsem nautimine, et õnn ei pääseks põgenema. Siiski tuletab Milano preelaat meile meelde, et see ei ole realistlik suhtumine, sest see kipub olema tuleviku suhtes suletud.Elu on väärtuslik tänu lootustele, mis seda toetavad, ta on väärtuslik tänu eesmärkidele, mida ta endale seab, ta on väärtuslik tänu tulevikule, mida ta kavandab, tänu programmidele, mis püüavad korraldada tema enda tegevust.". Piiskop tuletab meile meelde, et nii kaua, kui on elu, on ka tulevik. Ainult inimesed, kes palvetavad, kes peavad pidevat dialoogi Jumalaga, on võimelised pühitsema aega ja andma sellele igavikulise väärtuse.. Praegune, või õigemini igavene olevik, tuleb hiljem. Täna on tuleviku aeg, sest, nagu Montini märgib, "... tulevik tuleb hiljem.elu on loodud Jumala vallutamiseks". Et seda vallutada, tuleb seda teada, tuleb seda ravida abil palve. Siis tuleb veel üks samm: heategevus.
1. mail 1972 pidas Paulus VI kõne Püha Vincent de Pauli heategevuskaaslaste IV riikliku kongressi osalejatele ja tuletas neile meelde, et heategevus on kristluse ehtsuse proovikivi, sest "...heategevus on kristluse ehtsuse proovikivi, sest see on kristliku usu proovikivi...".Heategevus on alati asjakohane. Heategevus ei ole tänapäeva maailmas oma funktsiooni kaotanud. Heategevus jääb". Siiski tunnistab paavst, et kaasaegne ühiskond on palju tundlikum õigusemõistmise kui heategevuse teostamise suhtes, ilmselt seetõttu, et teda on mõnikord süüdistatud kaasosalemises ebaõiglus. Sama vastuväite peale vastaks püha Johannes Paulus II, et armastus on õigluse "üleküllus". Igal juhul vajab heategevus pedagoogikat. See on selgelt leitud evangeeliumis: "Nagu te tegite seda ühele minu vähimatest vendadest, nii tegite te seda ka mulle."(Mt 25:40). Kui meie, kristlased, oleme teadlikud, et vaene on Kristus, siis näeme neid vaeste paljudes nägudes. vaesusMe ei hakka peatuma armususe ja õigluse vahelisel oletataval vastandamisel. Paulus VI sõnul on tõesti oluline, et Kristuse salapärane kohalolu abivajajas kasvatab ja puhastab hingeja teeb selgeks, et Jumala armastus on nagu "põletav tuli" (Jes 30:27). Tõepoolest, rõõm on suur tuli, nagu Paul Türks märgib oma Püha Filippus Neri elulooraamatus.
Palve, heategevus ja rõõm. Selle võib kokku võtta ühe sõnaga: armastus.
Just liturgia on see, mis jõulude ajal rõõmu täis on. Püha, mille puhul Paulus VI sai lähedaseks ühe Rooma koguduse, Sancta Maria Regina Mundi Torre Spaccatas, koguduseliikmetele, kui ta pühitses 25. detsembri 1971. aasta hommikul koos nendega missat.
Paavst, kes on pidanud jõuluõhtul Vatikanis missat, jätab une maha, et minna hommikupoolikul kaugemasse kogudusse. Paul VI, kui piiskop RomaTa tahab oma kogudusi lähedalt tundma õppida, selle asemel, et rahulduda külmade aruannetega. Pontiif lubab end suures metropolis uppunud usklikele näha ja sel hommikul tunnistas ta neile: "... ta ei ole riietatud mees".Ma tunnistan teile üht, ma olen tulnud ka iseennast lohutama, et mul oleksid ilusad jõulud, ja minu kõige ilusamad jõulud on see, et ma saan olla koos nendega, keda Issand on mulle andnud vendadeks ja õdedeks ja poegadeks ja tütardeks.".
Lähedus ja heategevus käivad käsikäes ja vendlus on parim retsept kiusatuste vastu. üksildus ja heidutus. Kuid see oleks ebapiisav, kui jõulud ei aitaks meil kogeda Kristuse tulekut. Ristiusu suurus seisneb selles, et Jumal sai lihaks, et saada meie sõbraks ja kaaslaseks. Sellest lähtuvalt annab paavst Montini kristluse lihtsa ja kokkuvõtliku definitsiooni: "See on Jumala armastus meie vastu". Seetõttu ei tohiks religioosseks inimeseks olemine seisneda milleski muus kui vastamises armastus.
Selles küsimuses tuletas Paulus VI oma jutluses meelde, et "paljud näevad religiooni kui midagi rõhuvat, rasket, tüütut. Ei! Religioon, kontakt Kristuse ja Jumalaga, on midagi, mis täidab meid õnnega, rõõmuga. Miks? Sest see on armastus.
Antonio R. Rubio Plo
Lõpetanud ajaloo ja õiguse eriala
Rahvusvaheline kirjanik ja analüütik
@blogculturayfe / @arubioplo
