II Vatikani kirikukogu 60. aastapäev

Elav usk, missioon ja ühtsus

Paavst Franciscus ehitas oma jutluse ümber sõnad, mida Kristus evangeeliumis Peetrusele adresseeris: "Kas sa armastad mind? (...) Toida mu lambaid". (Jh 21, 15 ja 17). 

Elav usk: "Kas sa armastad mind?"

Kõigepealt pilk ülevalt. See pilk vastab Jeesuse küsimusele Peetrusele: "Kas sa armastad mind? Küsimus, mida Issand küsib alati meilt ja kirikult. Kaugel pessimistlikest perspektiividest kui ka inimlikult liiga optimistlikest perspektiividest ja ilma sellesse süvenemata, ütleb paavst kooskõlas eelmiste paavstidega:

"Teine Vatikani kirikukogu oli suur vastus sellele küsimusele. See pidi taaselustama oma armastust selle vastu, mida kirik esmakordselt ajaloos pühendas konsiiliumi enda kahtluse alla seadmisele, omaenda olemuse ja missiooni üle mõtisklemisele. Ja ta avastas end taas armu müsteeriumina, mis tuleneb armastusest, ta avastas end taas Jumala rahvana, Kristuse ihuPüha Vaimu elav tempel".

Tõepoolest on. Ja need ei ole pseudoteoloogilised abstraktsioonid, vaid reaalsused, mis kuuluvad usu juurde. Ja mitte teoreetilisele usule, vaid elavale usule, s.t. usule, mis toimib ja elab armastusest (vrd. Gal 5, 6). Ja kirik on Jumala armastuse "sakrament" (märk ja vahend) (vrd LG, 1).

Ja nüüd on meie kord: "Küsime endalt -Francisco kutsub kui me kirikus alustame JumalastTema armunud pilk meie peale. Alati on kiusatus lähtuda pigem iseendast kui Jumalast, seada oma eesmärgid evangeeliumi ette, lasta end maailma tuulest kaasa haarata, et järgida ajastu moed või keelduda sellest, et meil on ettevaatuse poolt antud aeg tagasi pöörduda.

Edasi hoiatab ta kahe vale äärmuse eest: "Olgem ettevaatlikud: ei progressivism, mis kohandub maailmaga, ega traditsionalism ega "involutsioonilisus", mis igatseb endise maailma järele, ei ole armastuse, vaid truudusetuse tunnistus. Need on pelagiaanlik isekus, mis seab oma maitsed ja plaanid teiste omadest ettepoole. Jumalale meelepärase armastuse, selle lihtsa, alandliku ja ustava armastuse juurde, mida Jeesus palus Peetruselt."

Franciscus kutsub meid üles taasavastama kirikukogu Jumala armastuse ja kiriku olulise päästmissiooni seisukohast, mida ta peab rõõmuga täitma (vt Johannes XXIII, Allokatsioon Trenti kirikukogule, "Kiriku päästmissioon"). Gaudet Mater Ecclesia Vatikani kirikukogu avamisel 11. oktoobril 1962). Kirik, mis ületab konfliktid ja vastuolud, et anda tunnistust Jumala armastusest Kristuses.

Missioon ja ühtsus: "toitke mu lambaid".

Teine pilkKiriku missioon, pilk keskel, on see, mis vastab kiriku missioonile. Ta "karjatab", sest ta on "pastoraalne rahvas", kes on päästmise teenistuses. See on nii, ja ta teeb seda, tuginedes oma pastorite tööle, kuigi mitte ainult, sest kiriku missioon nõuab "orgaanilist koostööd" pastorite ja usklike vahel, igaüks vastavalt oma seisundile ja kutsumusele, teenistustele ja karismadele. See avastatakse uuesti praeguse sünodaalse sünoodi käigus, mida paavst on pikendanud 2024. aasta oktoobrini.

See pilk - jätkab paavst - viib selleni, et "olla maailmas koos teistega ja ilma, et tunneksime end kunagi teistest kõrgemal, Jumala Kuningriigi teenijatena (vrd LG 5) ja ilma klerikalismita".

Kolmas pilk: on üldine vaade. Sest see on umbes, ütleb Jeesus Peteret toita "minu lambaid", kõiki lambaid, märgib paavst, mitte ainult mõnda neist. Sest see tähendaks polariseerumisele järeleandmist (pühendumist ainult osale lammastest). Ja seega rebida emakiriku südant. Meie maailmavaade peab olema selline, mis taotleb ühtsust, kiriklikku osadust, vältides lahkarvamusi ja äärmuslikkust.

Ühtsuse tähtsus: "Kogu kirik, me kõik. Issand ei taha meid niimoodi, me oleme tema lambad, tema kari, ja me oleme ainult koos, ühendatud. Saagem üle polariseerimisest ja seisame osaduse eest, muutume üha enam "üheks". (...) Jätame kõrvale "ismid" - nii progressivismi kui ka traditsionalismi - Jumala rahvale ei meeldi selline polariseerumine. Jumala rahvas on Jumala püha ja ustav rahvas, see on kirik".

Paavsti sõnum liigub seega nendes koordinaatides: elav usk, missioon, ühtsus.

Viimastel päevadel on avaldatud ja avaldatakse mitmeid artikleid, milles tuuakse välja see, mida nad peavad nõukogu põhimõtteliseks läbikukkumiseks. Ühe neist on kirjutanud R. Douthat ("Kuidas katoliiklastest said II Vatikani kirikukogu vangid", New York Times, 11-X-2022). Samuti väidab autor, et II Vatikani kirikukogu oli vajalik ja seda ei saa tühistada. Seetõttu, järeldab ta, ei ole muud valikut, kui püüda lahendada vastuolusid, mis ta meile pärandas. Nii et katoliiklus, mis ühel päeval ületab nõukogu, "on jätkuvalt iseloomustatud tarbetutest lõhkumistest, mida on tekitanud selle katse vajalikuks reformiks". See on perspektiiv, mis minu arvates ei aita täpselt mõista ei kontsiilide tegelikkust ega ka kiriku ja selle missiooni praegust hetke.