Paavst Franciscus selgitab seda meile Apostlite tegude tekstist. Sauluse, keda hiljem hakati kutsuma Pauluseks, pöördumine:
Saulus oli kristlaste tagakiusaja, kuid kui ta kõndis mööda Damaskuse linna viivat teed, ümbritses teda äkki valgus, ta kukkus maha ja kuulis häält, mis ütles talle: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Ta küsib: "Kes sa oled, Issand?"ja hääl vastab: "Mina olen Jeesus, keda te taga kiusate". (vrd. Apostlite teod 9:4-5):
"See Püha Pauluse kogemus räägib meile kristlaste ja Kristuse enda vahelise ühenduse sügavusest. Kui Jeesus tõusis taevasse, ei jätnud ta meid orvuks, kuid Püha Vaimu andega on liit Temaga muutunud veelgi intensiivsemaks". Paavsti katehhees 19. juuni 2013.
Me viitame Corpus MysticumLadina keeles Kristuse müstiline ihu või Kristuse ihu, kui me räägime kirikust kui ühest ihust, mille pea on Kristus ise. Kristuse ihuna oleme üks Temas. See tähendab, et me kõnnime tema ettekirjutuste järgi ja oleme kristlastena ühinenud. Euharistia sakrament sisaldab, pakub ja võtab vastu Kristuse, meie Issanda ihu, mille kaudu kirik elab ja kasvab pidevalt.
Transsubstantsiatsiooni kaudu, s.t leiva ja veini muutmise kaudu tema ihuks ja vereks, on Kristus selles sakramendis kohal. See on euharistiline ohver, Issanda surma ja ülestõusmise mälestus, milles ristiohvrit läbi sajandite jäädvustatakse, on kristliku elu keskpunkt.
Euharistia abil anname tähenduse ja oleme Jumala rahvas ning viime Kristuse ihu ja kiriku ülesehitamise lõpule. Lihtsad leiva- ja veiniohvrid, mis pannakse Issanda kätte, muutuvad Kristuse ihuks ja vereks. Preester kutsub üles Püha Vaim et ta laskuks nende andide peale ja teeks ka Kristuse meie keskel olevaks. Igal missal anname koos leiva ja veiniga sümboolselt Jumalale ka midagi endast.
Kirikusse kuulumine "tähendab, et oleme ühendatud Kristusega ja saame temalt jumalikku elu, mis paneb meid kristlastena elama, see tähendab, et jääme ühtseks paavsti ja piiskoppidega, kes on ühtsuse ja osaduse tööriistad, ning see tähendab ka seda, et õpime ületama isiklikke erinevusi ja lahkarvamusi, mõistame üksteist paremini, ühtlustame igaühe mitmekesisust ja rikkust; ühesõnaga: armastame rohkem Jumalat ja inimesi, kes on meile lähedased". Üldaudientia paavst Franciscus.
"Ja sellel kehal on pea, Jeesus, kes seda juhib, toidab ja toetab. See on punkt, mida ma tahan rõhutada: kui pea on ülejäänud kehast eraldatud, ei saa inimene ellu jääda. Nii on see ka kirikus: me peame jääma üha sügavamalt Jeesusega ühendatuks. Aga mitte ainult see: nagu kehas on oluline, et elusaine voolaks, et see elaks, nii peame me laskma Jeesusel tegutseda meis, tema Sõnal juhtida meid, tema kohalolul armulauas meid toidab, julgustab meid, tema armastusel anda jõudu meie armastusele ligimese vastu. Ja seda alati, alati, alati!
Siia ma tulen Kiriku kui Kristuse ihu teine aspekt. Püha Paulus ütleb, et nagu inimkeha liikmed, kuigi erinevad ja arvukad, moodustavad ühe keha, nii on ka kirik Kristuse ihu.Nii et meid kõiki ristiti ühe Vaimu poolt ühte ihu.
Konfliktid, kui nendega ei tegelda hästi, eraldavad meid, eraldavad meid Jumalast. Konfliktid võivad aidata meil kasvada, kuid võivad meid ka lahutada. Me ei lähe jagunemise, omavahelise võitluse teed, ei! Kõik üheskoos, kõik koos meie erinevustega, kuid üheskoos, alati üheskoos, sest see on Jeesuse tee!
Ühtsus on parem kui konflikt, ühtsus on arm, mida me peame paluma Issandalt, et ta päästaks meid kiusatustest."Me ei ole mitte ainult jagunemise rahvas, vaid ka tüli ja isekuse rahvas, kuulujuttude rahvas". Paavsti katehhees 19. juuni 2013.
Aita meid, Issand, olla Kiriku ihu liikmed, kes on alati sügavalt ühendatud Kristusega; aita meid mitte panna Kiriku ihu kannatama meie konfliktide, meie lahkarvamuste, meie isekuse tõttu; aita meid olla elavaid liikmeid, keda seob üks jõud, armastuse jõud, mida Püha Vaim valab meie südamesse.
Paavst Franciscus.
"Kristuse ihu liikmed järgivad Kristust, kes on kõigi pea". (Efeslastele 1:22-23)).
Iga kord, kui preester Püha Mass lausub pühitsemise sõnad, toimub armulaua ime; see, mis oli kunagi leib ja vein, on nüüd selle näo all Kristuse ihu ja veri.
Tabernaakel on koht, kus hoitakse kõige pühamat euharistiat, Kristuse pühitsetud ihu.. Tavaliselt on igas kirikus või oratooriumis ainult üks. See paigutatakse altari lähedale, silmapaistvale, kaitstud ja palvetamiseks sobivale kohale. Nurgas, mille iga kristlane, kes kirikusse siseneb, kergesti ära tunneb.
Enne tabernaakel, milles Kristuse ihu on kaitstud.Issanda kohalolekut peab näitama ja austama eriline lamp, mida tuleb pidevalt kanda.
Me hoiame Kristuse püha ihu kiriku sees kindlas, läbipaistmatust materjalist valmistatud ja lukustatud paigas, et vältida häbistamise ohtu nii palju kui võimalik.
Bibliograafia
Paavsti katehhees 19. juunil 2013.
OpusDei.org.
Katoliku kiriku katekismus.
