Franciscus märkis, et valitsevas kultuuris "alahinnatakse eakate vaimset kvaliteeti, kogukonnatunnet, küpsust ja tarkust". Ja see tähendab paavsti silmis "mõtlemise, kujutlusvõime, loovuse vaakumit" (Ibid.). Ta rõhutas, et ilma põlvkondadevahelise dialoogita on meil "steriilne ühiskond, ilma tulevikuta, ühiskond, mis ei vaata horisondile, vaid vaatab iseendasse" (2-II-2022).
Vanematele ütles ta: "Teil on kohustus hukka mõista inimlik korruptsioon, milles me elame ja milles jätkub see relativismi eluviis, mis on täiesti suhteline, nagu oleks kõik seaduslik. Minge edasi. Maailm vajab, ta vajab tugevaid noori inimesi, kes lähevad edasi, ja tarku vanu inimesi" (Ibid.).
Teistele, tuletas neile meelde nende kohustust kaitsta eakaid ja anda haridust eakate eest hoolitsemisel. Neljanda käsu "Austa isa ja ema" kohta märkis ta: "Austusest jääb puudu, kui liigne enesekindlus, selle asemel, et avalduda õrnuse ja kiindumuse, helluse ja austuse vormis, muutub ebaviisakuseks ja etteheiteks. Kui nõrkusele tehakse etteheiteid ja isegi karistatakse, nagu oleks see viga. Kui segadusest ja segadusest saab põhjus pilkamiseks ja agressiooniks" (23-II-2022).
Vana Eleasari näitel (vrd. 2 M, 18 jj.) osutas ta, et "usu praktiseerimine ei ole meie nõrkuse sümbol, vaid selle tugevuse märk" (Üldauditents, 4. mai 2022. a.). Ja nii: "Me näitame kogu alandlikkusega ja kindlameelsusega just oma vanaduses, et uskumine ei ole midagi "vanade inimeste jaoks", vaid midagi elutähtsat. Uskuda tuleb Püha Vaimkes teeb kõik uueks ja aitab meid hea meelega" (Ibid.). Elav usk on vanaduse pärand.
"Eakad inimesed võivad oma nõrkusega õpetada teistes eluaastates olevatele inimestele, et me kõik peame ennast Issanda hoolde jätma, et kutsuda tema abi. Selles mõttes peame me kõik vanadusest õppima: jah, vanaduses on kingitus, mida mõistetakse kui enda hülgamist teiste hoolde, alustades Jumalast endast (Ibid.). Sellest tuleneb "hapruse õpetus": mitte varjata vanaduse nõrkusi on vanurite õppetund kõigile".
Johannese evangeeliumis küsib Nikodeemos Jeesuselt: "Kuidas saab keegi sündida, kui ta on vana?" (Jh 3:4). Ja Jeesus seletab talle, et vanadus on võimalus vaimseks uuestisündimiseks ja sõnumi toomiseks tulevikust, halastusest ja tarkusest (vrd. General Audience, 8-VI-2022).
Täna ütleb paavst, "Vanadus on eriline aeg, et lahustada bioloogilise ja robotilise ellujäämise tehnokraatliku illusiooni tulevikku, kuid eelkõige seetõttu, et see avaneb Jumala loova ja genereeriva emakese õrnusele". (Ibid.).
Ja nii õpetab ta: "Vanad on tuleviku sõnumitoojad, vanad on helluse sõnumitoojad, vanad on elatud elu tarkuse sõnumitoojad". (Ibid.).
Franciscus rääkis arstide ja tervishoiutöötajate rollist selles jagatud vastutusest eakate perede ja ühiskonna tervishoiusüsteemi vahel, öeldes: "Kogu meditsiinil on ühiskonnas eriline roll tunnistajana au eest, mis kuulub eakale inimesele ja igale inimesele.
Siimoni anni tervendamise loost (vrd Mk 1:29-31) leiab Franciscus, et: "Kui sa oled vana, ei ole sa enam vastutav oma keha eest. Sa pead õppima aktsepteerima oma piire, seda, mida sa enam teha ei saa". (vt. Üldaudientia, 15-VI-2022). ("Ka mina pean nüüd kepi kandma").
Anni-in-law of Peter "Ta tõusis üles ja hakkas neid teenima". Paavst ütleb: "Vanemad, kes säilitavad valmisoleku tervendada, lohutada, eestkostetada oma vendade ja õdede eest - olgu need siis jüngrid, sajaprotsendilised, kurjade vaimude poolt vaevatud inimesed, kõrvalejäetud inimesed... - on ehk kõige kõrgem tunnistus selle tänulikkuse puhtusest, mis kaasneb usuga. Kõik see, märgib ta, ei ole ainult naiste puhul. Kuid naised võivad õpetada meestele tänulikkust ja usu õrnust, mida neil on mõnikord raskem mõista.
Ülestõusnud Jeesuse ja Peetruse dialoogis Johannese evangeeliumi lõpus (21:15-23, vrd. Üldaudientia 22-VI-2022) leiab Franciscus ka aluse oma nõuannetele eakatele.
"Sa pead olema Jeesuse tunnistaja isegi nõrkuses, haiguses ja surmas.. Pealegi räägib Issand meiega alati vastavalt meie vanusele. Ja meie järgijad peavad õppima laskma end õpetada ja kujundada oma nõrkuses, oma jõuetuses, oma sõltuvuses teistest, isegi oma riietuses, oma kõnnakus.
Vaimne elu (läbi palve ja sakramentideSee on armulaua ja pattude ülestunnistus), mis annab meile jõudu ja tarkust, et osata naeratusega hüvasti jätta: "rõõmus hüvastijätt: ma olen elanud oma elu, ma olen hoidnud oma usku". Teiste, eriti noorte ülesanne on aidata eakatel seda tarkust elada ja väljendada ning osata seda vastu võtta.
Samamoodi kutsub paavst meid katehhoosi lõpu lähedal üles lugema uuesti Jeesuse hüvastijättu (vrd. Jh 14): "Kui ma olen läinud ja valmistanud teile koha, tulen ma uuesti ja võtan teid enda juurde, et ka teie oleksite seal, kus mina olen" (14,3). Peetruse järeltulija kinnitab: "Maapealse elu aeg on selle lõigu armu. Aja peatamise eeldus - soovida igavest noorust, piiramatut heaolu, absoluutset võimu - ei ole mitte ainult võimatu, vaid see on eksitus" (vrd. Üldauditsioon, 10-VIII-2022).
Siin allpool on elu algatus, ebatäiuslikkus teel täielikumale elule. Ja Franciscus kasutab võimalust öelda, et meie jutlustes, mis on täis õndsust, valgust ja armastust, "puudub ehk natuke elu".
Sellega on seotud paavsti algne katehhees "valgete juustega vanamehe" kohta Taanieli raamatus (7, 9; vrd. 17. augusti 2022. aasta peaassamblee). Nii kujutatakse tavaliselt Jumalat Isa. Kuid see, märgib Franciscus, "ei ole rumal sümbol", mida tuleks demüstifitseerida. See on igavese eksistentsi, Jumala igaviku sümbol, alati vana ja alati uue, oma jõu ja oma lähedusega; "sest Jumal üllatab meid alati oma uudsusega, ta tuleb meile alati vastu, iga päev eriliselt, selleks hetkeks, meie jaoks".
Franciscus lõpetas oma katehheesi vanaduse teemal, vaadeldes saladuse saladust. Neitsi eeldamine (vt. Üldaudientia, 24-VIII-2022). Läänes - meenutas ta - me vaatleme teda kõrgusesse tõstetuna, ümbritsetuna hiilgavasse valgusesse; idas kujutatakse teda lamades, magamas, palvetavate apostlite poolt ümbritsetuna, samal ajal kui Ülestõusnud kannab teda oma kätes nagu last. Paavst juhib tähelepanu sellele, et tuleb rõhutada Neitsi Maarja taevaminemise seost Issanda ülestõusmisega, millega on seotud ka meie enda ülestõusmine, kui me tõuseme koos temaga üles aegade lõpul.
Maarja eelneb meile oma taevasse võtmisel, samuti kui Kiriku kuju, mis on lõpuks: Kristuse ülestõusnud ihu laiendus, mis on saanud perekonnaks. Jeesus räägib sellest - täisväärtuslikust elust, mis ootab meid taevariigis - erinevate kujunditega: pulmapidu, pidu koos sõpradega, rikkalik saak, viljad, mis tulevad, mitte ilma valuta. Kõigest sellest ja teiste heaks," pakub Franciscus välja, end ise kaastegevana, "... me saame näha elu täiust, mis ootab meid taevariigis".Meie, eakad, peame olema seemne, valguse ja ka rahutuks muutuva elu täiuse seemneks, mis meid ootab."
Ramiro Pellitero Iglesias
Navarra Ülikooli usuteaduskonna pastoraalse teoloogia professor.
(*)Avaldatud ajakirjas "Iglesia y nueva evangelización".
