Don Pablo Santa Maria Watson on Mehhiko päritolu Kanada preester, kes on võtmetegelane Vancouveri peapiiskopkonnas, mis asub Põhja-Ameerika hiiglasliku riigi lääneosas. Inglise keelt kõnelevas piirkonnas on katoliku vähemus, mis on vastuolus Ida-Kanadas asuva prantsuskeelse piirkonnaga.
Vancouveris elab selle piiskopkonna territooriumil üle kolme miljoni inimese, vähem kui 15 % on katoliiklased, st umbes 445 000 hinge.
See 2012. aastal pühitsetud preester oli Vancouveri katedraali prorektor ja mõnda aega piiskopi tseremooniameister. Täna on ta kohtuniku asetäitja vikaarTa tunnistab sihtasutusele CARF, et ta on sellel ametikohal tänu oma Navarra ülikoolis omandatud kanoonilise õiguse kraadile.
Katoliikluse staatuse kohta Kanadas määratleb ta seda järgmiselt. üsna tõsiselt. "See ei erine Euroopast, kus sekulariseerumine ja relativism on väga tugevad. Kuni viimase ajani oli katoliku kiriku suhtes palju ükskõiksust. Pärast probleemid Kanada põliselanikega ja manipuleerimine mis on kestnud juba üle aasta, on tugev vihkamine. See on viha, mida iseloomustab teadmatus", selgitab isa Santa Maria.
Mitmeid kirikuid on rünnatud ja isegi maha põletatud, samal ajal kui kirikut on teravalt kritiseeritud. Kõik algas väidetava skandaalina Kanada kirikus, mis sai ülemaailmset tähelepanu, kuid seni ei ole seda tõestatud ega ole ka mingeid tõendeid selle toetuseks.
2021. aasta mais teatas Kanada ja maailma ajakirjandus, et Kanada endistes internaatkoolides on avastatud "massihauad" ja "tähistamata massihauad" või "tähistamata hauad", kus on põlisrahvaste lapsi. Kuid tegelikult olid need vaid kahtlused, mis põhinesid georadaril, mis tuvastab maapinna ebakorrapärasusi. Kuid kogu selle aja jooksul ei ole keegi kaevanud, ühtegi surnukeha ei ole leitud, ükski kohtuarst ei ole avastanud surnukeha ja ühegi haua jäänuseid ei ole leitud.
Don Pablo saabus Kanadasse pärast seda, kui ta oli koos perega reisinud läbi mitme riigi, kuni nad lõpuks Vancouveris elama asusid, kus kogu usk, mis talle lapsena edasi anti, muutus kutseks järgida Issandat preestrina.
"Ma sündisin praktiseerivasse katoliku perekonda. Usk on minu perekonnas alati olnud olemas. Minu vanavanemad olid alati suureks eeskujuks armastuses Jumala ja tema koguduse vastu. Minu kutsumus preestriks on väga tavaline, mingit suurt pöördumise hetke ei olnud, ma lihtsalt kasvasin üles katoliku kodus, kus usu praktiseerimine oli iseenesestmõistetav, samuti minu vanemate eeskuju," jutustab ta.
Kuid nagu paljude teiste kutsumuste puhul, oli tema vanaema usk ja palve otsustava tähtsusega. "Ta hoolitses selle eest, et kui me teda külastasime, käisime iga päev missal," meenutab ta. Kuid ka preestrite eeskuju, keda ta tundis, näitas talle teed, mida ta lõpuks pidi järgima. "Ühel päeval tegi minu koguduse preester mulle selle kutse ja palus mul kaaluda seda ja Ma annaksin Jumalale oma esimese valiku, lisab ta.
Mõned aastad pärast preestriks ordineerimist saatis piiskop ta Pamplonasse, et õppida Navarra ülikoolis kanoonilist õigust. Don Pablo määratles seda linna oma sõpradele saadetud kirjas, kui ta seal õppis, kui "väga ilusat linna. Nagu kõik Euroopa linnad, on ka see täis elegantseid paleesid, võluvaid tänavaid ja väljakuid ning muidugi kauneid kirikuid. Seal viibimine oli tema jaoks unistus ja privileeg, sest ta sai ühendada oma kirge kanoonilise õiguse vastu ja kiindumust Hispaaniasse, oma esivanemate riiki.
Selle koolituse kohta ütles Don Pablo Santa María sihtasutusele CARF: "Nüüd töötan ma kohtunikuna, minu töö oleks võimatu, kui ma ei oleks saanud koolitust Navarra Ülikoolis. Professorite pühendumus oli minu jaoks hindamatu väärtusega, et ma saaksin täna olla kanoonik".
Aga kui see Kanada preester on armunud kanoonilisse õigusesse, siis on ta armunud ka liturgiasse. "Ma olen Jumala ja tema kiriku teenistuses ning sellisena on minu kohus tõesti näidata teistele Jumala armastust," ütleb ta. Ja seda antakse armulauas, "armastus, mis ei jäta meid maha ja mis jääb meiega kuni aegade lõpuni".
"On väga oluline, et preestril ei oleks mitte ainult suured teadmised sellest, mis on liturgia ja kuidas seda elada, aga ka suurt armastust selle vastu, seda tehakse austusega ja armastusega kiriku traditsioonide vastu," lisas ta.
Kuid tänapäeva preester vajab ka rohkem omadusi. Ta ütleb CARF Foundationile: "Me oleme palju kuulnud sellest, kuidas preestrid peavad tänapäeval olema mehed, kes on palvekuid me peame olema ka mehed kultuur ja julgus. Tänapäeva preester peab samuti teadma, et tema missioon algab lapsepõlvesuhtest Meie Issandaga: teisisõnu, meie identiteet ei pea seisnema mitte meie missioonis, vaid meie identiteedis Kristusega."
Lõpetuseks saadab ta sõnumi fondi heategijatele: "Tänan teid toetuse eest, mida te annate, et meil oleks pühad ja hästi koolitatud preestrid".
