Ndangi William Raphael Kamunde on seminarist Lõuna-Sudaanis Tombura-Yambio piiskopkonnas.
"Minu koguduses on kaks preestrit ja 15 seminari.
Mulle meeldib väga meie katedraal, kus on suur hoone Issanda kummardamiseks ja väike pühakoda, kus asub piiskop Gasi Abangite surnukeha, mis on väga populaarne koht kogu piirkonna kummardajate jaoks. Kuna meil on eri keeltes hõimud, siis on meil ka missad nendes samades keeltes: inglise, araabia ja zande, mis on kohalik keel. Kogu piiskopkonnas on meil preestreid umbes 37. Mõned neist on misjonärid.
Meie riigi kirikus on vaja palju asju, nt materiaalsete kirikute ehitamine, infrastruktuur, st kohad, kus pidada missasid, kus korraldada noorte ja usklike kohtumisi, pastoraalanimatsiooni meeskonnad, katehheesi jne.
Lisaks on vaja head koolitust, et viia läbi kõik tegevused, eriti selleks, et koolitada noori, kuidas võtta haridust tõsiselt, õpetada neile, kuidas kaitsta end HIVi ja teiste meie jaoks väga tõsiste seksuaalsete haiguste eest Aafrikas, aga ka rakendada nende loovust ja toetada neid mõnikord puudulikus haridussüsteemis.
Ma arvan alati, et Jeesuse jüngrid ei oodanud kunagi, et nad saavad Jumala enda järgijateks, kuid Issand Jeesus kutsus neid ja nii leidsid nad, et Jumal ise kutsus neid. Ma hakkasin oma kutsumust tundma, kui olin kuuendas klassis altaripoisina, mida tegin umbes kolm aastat. Siis saadeti mind väiksesse seminari, kus veetsin neli aastat, ja sealt saadeti mind üheks aastaks propeediakoolitusele.
"Minu kutsumus oli kindlasti inspireeritud koguduse animaatoritest, preestritest ja sellest, kuidas seminaristid käitusid, nii et tahtsin olla nagu nemad; kuid kõige rohkem seetõttu, et ma mõistsin, et Jeesus, Jumala Poeg ja lihaks saanud Jumal, suri minu pattude eest. Nii et ma ütlesin endale: miks mitte anda ka oma elu tema rahva päästmiseks, et nad näeksid tema kuningriiki," jutustab ta.
Mul on väga hea meel, et saan Roomas koolitust, see annab mulle lootust, et saan kohtuda erinevate mõtetega evangeliseerimisest ja sellest, millist mõju kristlane saab oma keskkonnas avaldada. Samuti avab siin õppimine mu meeled, et tõesti mõista, mida tähendab preestriks olemine, samuti dialoogi erinevate inimestega, näha uusi asju, elada uut elu uues keskkonnas; ja õppida koos poistega, kes tulevad üle kogu maailma.
Ma arvan, et rohkematele inimestele, rohkematele seminariõpilastele minu piiskopkonnas ja minu riigis oleks väga hea, kui nad saaksid sama kogemuse, mis mul oli võimalus saada.
Ja eelkõige see, et pean õppima uut keelt, isegi koos teistega palvetades, paneb mind hingama kiriku universaalsust."
