Püha Luukas räägib oma evangeeliumis, et ingel Gabriel saadeti Jumala poolt Naatsaretisse (vt Lk 1:26), neitsi Maarja juurde, et teatada talle, et temast saab Messia, Päästja ema, keda kõik juudid ootasid.
Hace unos dos mil años Nazaret era una aldea desconocida para casi todos los habitantes de la tierra. En ese momento la Roma imperial brillaba llena de esplendor. Había muchas ciudades prósperas en las orillas del Mediterráneo. El bullicio de mercaderes y marineros inundaba muchas calles y plazas de ciudades portuarias o emporios comerciales. Nazaret, en cambio, era un puñado de pobres casas clavadas en unos promontorios de roca en la Baja Galilea. Ni siquiera en su región tenía una gran importancia.
Sepphorise linn, kuhu oli koondunud suurem osa piirkonna kaubandustegevusest, oli vaid kahe tunni jalutuskäigu kaugusel. See oli jõukas linn, rikkalike hoonete ja teatud kultuuritasemega. Selle elanikud rääkisid kreeka keelt ja neil olid head suhted kreeka-ladina intellektuaalide maailmaga. Naatsaretis seevastu elas paar juudi perekonda, kes rääkisid aramea keelt.
Enamik elanikest tegeles põllumajanduse ja loomakasvatusega, kuid oli ka selliseid käsitöölisi nagu José, kes oma leidlikkuse ja pingutustega osutas oma kaaskodanikele häid teenuseid, tehes puusepa- ja sepatöid.
La casa de María era modesta, como la de sus vecinos. Tenía dos habitaciones. La interior, era una cueva que servía como granero y despensa. Tres paredes de adobe o mampostería adosadas a la roca delante de esa habitación interior sostenían un entramado de ramas, maderas y hojas que servía de techo, y formaban la habitación exterior de la casa. La luz entraba por la puerta.
Allí tenían algunos útiles de trabajo y pocos muebles. Gran parte de la vida de familia se hacía fuera, a la puerta de la casa, tal vez a la sombra de una parra que ayudaría a templar el calor del verano.
Casi todos sus vecinos tenían una casa similar. Las excavaciones arqueológicas han sacado a la luz parte del antiguo Nazaret. En las casas se aprovechaban las numerosas cuevas que presenta el terreno para acondicionar en ellas sin realizar muchas modificaciones alguna bodega, silo o cisterna.
El suelo se aplanaba un poco delante de la cueva, y ese recinto se cerraba con unas paredes elementales. Posiblemente las familias utilizarían el suelo de esa habitación para dormir.
La jornada comenzaba con la salida del sol. Alguna oración sencilla, como el Shemá, y enseguida se iniciaba la dura faena. El Shemá es una oración, tomada de la Biblia, que comienza en hebreo por esa palabra, y dice así: “Shemá Israel (Escucha Israel), el Señor nuestro Dios es uno solo Señor. Amarás al Señor tu Dios con todo tu corazón y con toda tu alma y con todas tus fuerzas.
Guarda en tu corazón estas palabras que hoy te digo. Incúlcaselas a tus hijos y háblales de ellas estando en casa o yendo de viaje, acostado o levantado. Atalas a tu mano como signo, ponlas en tu frente como señal. Escríbelas en las jambas de tu casa y en tus puertas” (Dt 6, 4-9).
Üks esimesi ülesandeid, mida iga päev pärast palvetamist tuli täita, oli leiva, igapäevase põhitoidukorra valmistamine. Selleks alustas Maarja, nagu naistel kombeks, nisu- või odraterade jahvatamisega jahu valmistamiseks. Meie Issanda ajast on leitud mõned kodused kiviveskid, mida kasutati selle ülesande täitmiseks.
Seejärel segati jahu vee ja vähese soolaga, et moodustada tainas, millele lisati - välja arvatud lihavõttepühade ajal - näputäis pärmi. Kääritatud tainast valmistati väga õhukesi kooke või rulle, mida küpsetati ahjus või mateti hõõgudes ja söödi värskelt küpsetatuna.
La comida de cada día sería bastante parecida a la que conocemos actualmente en las regiones mediterráneas. El pan se partía con la mano, sin utilizar cuchillo, y se tomaba solo o con aceite, y acompañado por vino, leche, fruta, y cuando era posible por algo de carne o pescado. La leche se solía guardar en odres hechos con pieles de cabra cosidas, y se bebía directamente de los mismos.
Lo más probable es que casi siempre al tomarla estuviese ácida. De la leche también se obtenían la mantequilla y el queso, que eran alimentos básicos allí donde había ganados, como en Galilea.
Naatsaret, meie Neitsi Maarja ema 20. sajandi alguses.Teine oluline element nende inimeste toitumises oli õli. Nad sõid ka soolvees säilitatud oliive. Õli võeti isegi reisides kaasa väikestes lamedates savipudelites, mis sarnanesid söögikannu kujuga. Tavapärane oli ka veini joomine, mis oli tavaliselt kange, mistõttu seda joodi tavaliselt koos veega ja mõnikord segati seda vürtsidega või magustati meega.
Kõige levinumad hautised olid kikerherne- või läätsehautised. Kõige populaarsemad köögiviljad olid aedoad, herned, porrulauk, sibul, küüslauk ja kurk. Kõige sagedamini söödi lambaliha või kitseliha ja mõnel juhul ka kana. Kõige levinumad puuviljad olid viigimarjad, datlid, arbuusid ja granaatõunad. Apelsinid, mida tänapäeval on selles piirkonnas nii palju, ei olnud Galileas, kus Maarja elas, veel tuntud. Santa María.
Antes de comer cada día, se solían recitar unas oraciones para dar gracias a Dios por los alimentos recibidos de su bondad. La bendición de la mesa se hacía más o menos en estos términos: “Benditos seas, Señor, Dios nuestro, rey del Universo, que nos has dado hoy para comer el pan, fruto de la tierra”. Y se respondía: Amén.
Majapidamise vajaduste rahuldamiseks oli üks raske töö, mida tuli iga päev teha, vee vedamine. Naatsaretis asuv allikas oli mõneti kaugel, veidi rohkem kui viieteistkümne minuti jalutuskäigu kaugusel küla majadest. Tõenäoliselt läks Maarja igal hommikul sinna, et oma kannu täita, ja naasis koju, kandes seda pea peal, nagu selles piirkonnas kombeks, et oma tööd jätkata. Ja mõnel päeval pidi ta võib-olla ka muul kellaajal lähedusse tagasi pöörduma, et riideid pesta.
La ropa que tendría que lavar María sería la que utilizaban ella, José y Jesús. La vestimenta habitual estaba compuesta por un vestido o túnica interior, amplia, que solía ser de lino. Caía hasta las rodillas o pantorrillas. Podía ser sin mangas o con mangas hasta la mitad del brazo.
La túnica se ceñía al cuerpo con una especia de faja, hecha con una franja larga y ancha de lino, que se enrollaba varias veces alrededor del cuerpo, pero no siempre ajustada de modo liso, sino que en algunas de esas vueltas se formaban pliegues, que podían utilizarse para llevar el dinero. Sobre la túnica se llevaba el vestido exterior, o manto, de forma cuadrada o redondeada, que habitualmente era de lana.
Enamik Maarja päevadest olid kahtlemata täiesti tavalised. Ta veetis palju tunde majapidamistööde tegemisega: toidu valmistamine, maja ja riiete puhastamine ning isegi villa või lina kudumine ja perekonnale vajalike riiete valmistamine.
Ta saabus päeva lõpus kurnatuna, kuid sellise rõõmuga, nagu see, kes teab, et sellistel pealtnäha lihtsatel ülesannetel on imeline üleloomulik toime ja et oma tööd hästi tehes täitis ta ülesannet, mis on esmaklassiline ülesanne selles
Francisco Varo Pineda, director de Investigación de la Facultad de Teología de la Universidad de Navarra.
Pühakirja professor.