Palve, misjon ja kristlik missioon

See on eriti fikseeritud Jeesuse palve päeval oma ristimine Jordani jões. Sinna läks ta, kes ei pidanud end pattudest puhtaks pesema, kuuletudes Isa tahtele. Ja ta ei jäänud teisele poole jõge kaldale, justkui öeldes: mina olen pühak ja teie olete patused. Ta seisis patukahetsevate eesotsas, "solidaarsusaktina meie inimliku olukorraga".

See on alati nii, märgib paavst: "Me ei palveta kunagi üksi, me palvetame alati koos Jeesusega.". Seda teemat arendas ja süvendas varem emeriitpaavst Benedictus. Ka juhul, kui mõista Kristust.

Jumala Poja palve

Seda ütleb katoliku kiriku katekismus ja seda on öelnud ka Franciscus: "Katoliku kiriku palve Lapsearmastust, mida Isa ootas oma lastelt, elab lõpuks ainus Poeg ise oma inimlikkuses koos inimestega ja nende nimel" (n. 2599).

Luuka evangeelium räägib, et kui Jeesust ristiti, avanes tema palvetamise ajal justkui auk taevas ja kuuldus Isa hääl: "...".Sina oled minu Poeg, täna olen ma sind sünnitanud."(Lk 3:22). Ja paavst märgib, et see lihtne lause sisaldab tohutut aaret, sest see annab meile aimu Jeesuse saladuse ja tema alati Isa poole pööratud südame saladusest:

"Elu ja maailma keerises, mis tuleb seda hukka mõistma, isegi selles raskemad kogemused ja kurbust, mida ta peab taluma, isegi kui ta tunneb, et tal pole kuhugi pead panna (vrd Mt 8:20), isegi kui tema ümber puhkeb vihkamine ja tagakiusamine, Jeesus ei ole kunagi ilma koduta: ta elab igavesti Isas."

Franciscus lisab, et Jeesuse isiklik palve "nelipühal muutub armu läbi kõigi Kristuses ristitute palveks". Ja nii soovitab ta meile, et kui me kunagi tunneme, et me ei suuda palvetada, et me ei ole väärilised, et Jumal meid kuulaks, siis me peame paluda Jeesust, et ta palvetaks meie eest, et ta näitaks meie eest taas oma haavu Jumalale, Isale..

Kui meil on see usaldus, kinnitab paavst, siis kuuleme kuidagi neid meile adresseeritud sõnu: "..." Kui meil on see usaldus, kinnitab paavst, siis kuuleme kuidagi neid meile adresseeritud sõnu: "...".Sa oled Jumala armastatud, sa oled poeg, sa oled taevase Isa rõõm.".

Lühidalt, "Jeesus on andnud meile oma palvemis on tema armastuse dialoog Isaga. Ta andis selle meile kui Kolmainsuse seemne, mis tahab meie südames juurduda. Võtame selle vastu! Võtame vastu selle kingituse, palve kingituse.. Alati koos Temaga. Ja me ei eksi".

Niipalju siis Franciscuse sõnadest tema kolmapäevases katehhoosis. Siit edasi saame minna sügavamale, kuidas meie palve on seotud Issanda palvega ja kuidas see on seotud missaga, millel on alati midagi "pidulikku". Ja kuidas see lõppkokkuvõttes viib meid osalema kiriku missioonis. Läheneme samm-sammult, juhindudes teoloog Joseph Ratzingerist.

Meie palve kui pojad Pojas

Jeesuse palve sisu - ülistuse ja tänamise, palve ja heategevuse palve - avaneb tema jumaliku põlvnemise ja lunastava missiooni lähedasest teadvustamisest.

Seepärast märkis Ratzinger - Franciscuse poolt tsiteeritud katekismuse punkti seisukohalt -, et Jeesuse palve sisu keskendub sõnale "Abba".Sõna, millega heebrea lapsed kutsusid oma isasid (vastab meie "isale"). See on Jeesuse identiteedi kõige selgem märk Uues Testamendis ning kogu tema olemuse kõige selgem sünteetiline väljendus. Põhimõtteliselt väljendab see sõna olemuslikku nõusolekut sellega, et ta on Poeg. Seepärast ongi Meie Isa on Abba laiendus, mis on üle kantud meile, tema usklikele (vrd. La fiesta de la fe fe, Bilbao 1999, lk 34-35).

Nii see ongi. Kristliku palve, meie palve elava aluse ja keskmeks on Jeesuse palve. Ta on selles juurdunud, ta elab sellest ja ta pikendab seda, ületamata seda, sest ta Jeesuse palve, kes on meie "pea", eelneb meie palvele, toetab seda ja annab sellele Tema enda palve tõhususe.  Meie palve on poegade palve "Pojas". Meie palve, nagu Jeesuse palve, on alati nii isiklik kui ka solidaarne palve.

See on võimalik tänu sellele, et Püha Vaimmis ühendab meid kõiki Issandas, tema (müstilises) ihus, mis on Kirik: "Pühas Vaimus osaduses on kristlik palve palve Kirikus". "Palves ühendab Püha Vaim meid ainsa Poja Isikuga tema ülistatud inimkonnas. Läbi selle ja selles, meie lapsepõlvepalve kommuun kirikus koos Jeesuse emaga (vrd. Apostlite teod 1:14)" (Katoliku kiriku katekismus, nr 2672 ja 2673).

Jumal on missas kohal

Noh, jätkab Ratzinger, siis ühendusest Jeesuse palvega, st teadvusest meie osalusest jumalikus suguluses Kristusega ühenduses,mass pikendab seda Jeesuse palvet igapäevaelus. Ja siis, ütleb ta, võib maailm muutuda peoks.

Mis on pidu? 

Püha, ütleb Benedictus XVI aastaid hiljem, on "sündmus, kus igaüks on nii-öelda väljaspool ennast, väljaspool ennast ja seega koos iseendaga ja koos teistega" (pöördumine Rooma kuuria poole, 22. detsember 2008).

Aga - võiksime nüüd küsida - mis mõtet oleks maailma "peoks" muuta sellistes oludes nagu praegu, kus keset pandeemiatKeerulise majanduskriisi, ebaõigluse ja vägivalla kriis, isegi Jumala nimel, mis jätab kõikjal valu ja surma jäljed?

Veel küsimusi: Mida me kristlastena mõtleme, kui ütleme, et me me "tähistame" missatJa miks on missal midagi pistmist pühadega? Ja me leiame selle vastuse: kindlasti mitte sõna "püha" pealiskaudses tähenduses, mida tavaliselt seostatakse mõneti teadvustamata sebimise ja lõbutsemisega nende poolt, kes eemalduvad probleemidest; vaid hoopis teisel põhjusel: sest missas, kirjutab Ratzinger, me asetame end Jumala ümber, kes teeb end meie keskel olevaks.

See annab meile rahulikku rõõmuühildub usu chiaroscuroga, valuga ja isegi surmsest me teame, et isegi surmal ei ole viimane sõna. See viimane sõna on ainult armastus, mis ei sure kunagi.

Nii selgitas paavst Benedictus selles pikas lõigus, mis väärib ülestähendamist, mis toimub kristlikus liturgias:

"Ta [Jumal] on kohal. Ta siseneb meie keskele. Taevas on lahti rebitud ja see muudab maa heledaks. See on see, mis teeb elu rõõmsaks ja avatuks ning ühendab kõiki rõõmu, mida ei saa võrrelda rokkfestivalide ekstaasiga. Friedrich Nietzsche ütles kord: "Taevas on lahti rebitud.Kunst ei seisne mitte peo korraldamises, vaid selles, et leida inimesed, kes suudavad sellest rõõmu tunda.'. Pühakirja järgi on rõõm Püha Vaimu vili (vrd Gal 5, 22) (...) Rõõm on püha lahutamatu osa. Pidu saab korraldada; rõõmu ei saa. Seda saab pakkuda ainult kingitusena; (...) Püha Vaim annab meile rõõmu. Ja ta on rõõm. Rõõm on kingitus, milles kõik teised kingitused on kokku võetud. See on õnnelikkuse, endaga kooskõlas olemise ilming, mis saab tulla ainult siis, kui ollakse kooskõlas Jumala ja tema looduga. Rõõm peab oma olemuselt kiirgama, seda tuleb edasi anda.

Missa, kristliku elu keskne sündmus

Seoses EuharistiaTuleb meeles pidada, et juudi paasapüha söögil oli juba niigi tugevalt perekondlik, püha ja pidulik iseloom. See ühendas kaks olulist aspekti. Ohvriaspekt, sest Jumalale ohverdatud ja altaril ohverdatud tall söödi ära. Ja osaduse aspekt, osadus Jumalaga ja teistega, mis ilmnes leiva ja veini jagamises ja joomises pärast nende õnnistamist kui rõõmu ja rahu, tänuavalduse ja lepingu uuendamise märgiks (vrd. The Feast of Faith, lk 72-74).

Missa võtab üles kogu selle olemuse ja ületab selle kui sakramentaalne "ajakohastamine" (st märkide abil, mis avaldavad tõelist jumalikku tegevust, milles me osaleme). Issanda surmast ja ülestõusmisest meie päästmiseks.

Selles palvetame kõigi eest, nii elavate, tervete kui ka haigete ja ka surnute eest. Ja me pakume oma tööd, muresid ja rõõme kõigi hüvanguks.

Meie usk kinnitab meile, et Jumal juhib ajalugu ja me oleme tema käes, säästmata meid pingutust, et muuta seda paremaks, leida lahendusi probleemidele ja haigustele, muuta maailm paremaks. Ja nii missa on elu kristliku tähenduse keskne väljendus.

Meie usk annab meile ka surma tähendus kui kindlat sammu igavesse ellu koos Jumala ja pühadega. Loomulikult leiname neid, keda me maa peal silmist kaotame. Kuid me ei leina neid meeleheitlikult, nagu oleks see kaotus korvamatu või lõplik, sest me teame, et see ei ole nii. Me usume, et kui nad on olnud ustavad, siis on neil parem kui meil. Ja me loodame, et ühel päeval saame nendega taasühineda, et tähistada, nüüd juba piiritult, meie taasühinemist.

Palvest ja missast missioonini

Võtame üles Ratzingeri repliigi. Palve on olemise kinnitamise akt, mis ühendab Kristuse "Jah" oma eksistentsile, maailma eksistentsile, meie endi eksistentsile. See on tegu, mis võimaldab ja puhastab meid Kristuse missioonis osalemiseks.

Selles samastumises Issandaga - tema olemuse ja missiooniga -, mis on palve, leiab kristlane oma identiteedi, mis on põimunud tema olemusse. KirikJumala perekond. Ja selle palve sügava reaalsuse illustreerimiseks märgib Ratzinger:

"Sellest ideest lähtudes kehtestas keskaja teoloogia palve ja selles toimuva olemise ümberkujundamise eesmärgiks, et inimene peaks muutuma "anima ecclesiastica", "anima ecclesiastica", "anima ecclesiastica", "anima ecclesiastica", "anima ecclesiastica". Kiriku isiklik kehastus. See on identiteet ja puhastumine samal ajal, andmine ja vastuvõtmine kiriku sügavuses. Selles liikumises muutub ema keel meie omaks, me õpime selles ja selle kaudu rääkima, nii et tema sõnad saavad meie sõnadeks: selle tuhandeaastase armastuse dialoogi sõna andmine selle, kes tahtis temaga üheks lihaks saada, muutub kõne kingituseks, mille kaudu ma tõeliselt annan ennast ja sel moel annan ma Jumalalt kõigile teistele tagasi, antud ja tasuta" (Ibid., 38-39).

Seega, järeldab Ratzinger, kui me küsime endilt, kuidas me õpime palvetama, peaksime vastama: me õpime palvetama, palvetades "koos" teiste ja emaga.

See on tõepoolest alati nii ja me võime omalt poolt järeldada. Kristlase palve, palve, mis on alati ühendatud Kristusega (isegi kui me seda ei mõista), on palve kiriku "ihus"isegi kui inimene on füüsiliselt üksi ja palvetab individuaalselt. Nende palve on alati kiriklik, kuigi mõnikord väljendub ja toimub see avalikult, ametlikult ja isegi pidulikult.

Kristlik palve, mis on alati isiklik, on erinevad vormid: välisest osalemisest kiriku palve ajal toimuvas sakramentide tähistamine (eriti mass)isegi liturgiline tunnipalve. Ja veel lihtsamalt ja kõigile kättesaadavamalt kristlase "erapalve" - vaimne või häälega - tabernaakli ees, ristilaua ees või lihtsalt tavaliste tegevuste keskel, tänaval või bussis, tööl või perekonna-, sotsiaal- ja kultuurielus.

Samuti rahva vagadus protsessioonid ja palverännakud võivad olla ja peaksid olema palve viis ja väljendusviis.

Palve kaudu jõuame Jumala ja Tema töö üle mõtisklemisele ja ülistamisele, mida me soovime, et see jääks meiega, et meie töö oleks viljakas.

Selleks, et armulauast saaks osa meie elust, on vaja palvetada.

Palve - mis sisaldab alati ka kummardamist - eelneb, kaasneb ja järgneb missale. Kristlik palve on märk ja vahend kuidas missa "siseneb" ellu ja muudab elu pühaks, pidulikuks. 

Sellest saame lõpuks aru, kuidas meie palve, mis on alati ühendatud Kristuse palvega, ei ole ainult palve "kirikus", vaid valmistab ja tugevdab meid ka selleks, et osaleda kiriku missioonis.

Kristlik elu, mis on muudetud "palveeluks" ja missa kaudu ümber kujundatud, on tõlgitud "palveeluks". teiste materiaalsete ja vaimsete vajaduste teenimine. Ja kuna me elame ja kasvame Jumala lastena kirikus, osaleme tänu palvele ja armulauale selle ülesehituses ja missioonis. Kõik need ei ole pelgalt teooriad või kujutlused, nagu mõned võivad arvata, vaid reaalsus, mis on saanud võimalikuks Püha Vaimu tegevuse kaudu.

Nagu ütleb katoliku kiriku katekismus: Püha Vaim "valmistab kirikut ette kohtumiseks oma Issandaga; ta meenutab ja ilmutab Kristust koguduse usule; ta teeb Kristuse saladuse olevaks ja aktualiseerib seda oma muutva väe kaudu; lõpuks, ta teeb Kristuse saladuse olevaks ja aktualiseerib seda oma muutva väe kaudu", osaduse vaim ühendab kirikut Kristuse elu ja missiooniga".