Sissejuhatuses tema kõneon neile öelnud, et "On ilus kuuluda kirikusse, mis koosneb erinevate nägude ajaloost, mis leiavad harmoonia ühes Jeesuse näos.". Tuginedes riigi geograafiale ja kultuurile, on rääkinud neile veest, mis kastab ja teeb viljakaks nii paljud kõrbealad. Ilus pilt kristlikust elust kui usu ja Püha Vaimu viljadest:
"Meie inimlikkus kerkib pinnale, nõrgestatuna paljudest nõrkustest, hirmudest, väljakutsetest, millega tuleb silmitsi seista, mitmesugustest isiklikest ja sotsiaalsetest pahandustest; kuid sügaval hinges, sügaval sees, südame sügavustes voolab rahulikult ja vaikselt Vaimu magus vesi, mis kastab meie kõrbe, elavdab seda, mis ähvardab ära kuivada, peseb ära selle, mis meid alandab, kustutab meie õnnejanu. Ja see uuendab alati elu. See on elav vesi, millest Jeesus räägib, see on uue elu allikas, mida ta meile lubab: Püha Vaimu kingitus, Jumala õrn, armastav ja elustav kohalolek meis.
Paavst Franciscus.
Teisel hetkel pöördub paavst Johannese evangeeliumi stseeni juurde. Jeesus on Jeruusalemma templis. Tähistatakse lehtmajade püha, mil rahvas õnnistab Jumalat, tänades teda maa ja vilja andmise eest ning meenutades lepingut. Selle püha tähtsaim riitus oli see, kui ülempreester võttis Siloami tiigist vett ja valas seda väljaspool linnamüüri, keset rahva juubeldavat laulmist, et väljendada, et Jeruusalemmast voolab suur õnnistus kõigile rahvastele (vt Ps 87:7 ja eriti Hes 47:1-12).
Selles kontekstis hüüab Jeesus püsti seistes: "Kes januneb, see tulgu minu juurde ja elagu, ja tema kõhust voolavad elava vee jõed." (Jh 7:37-38). Evangelist ütleb, et ta viitas Pühale Vaimule, kelle kristlased saavad vastu võtta Nelipüha. Ja Francis märgib: "Jeesus sureb ristil. Sel hetkel ei voola enam kivitemplist, vaid Kristuse avatud küljest uue elu vesi, Püha Vaimu elustav vesi, mis on määratud uuendada kogu inimkonda, vabastades selle patust ja surmast."
Paavst Franciscus reisib Bahreini moslemi kuningriiki. Allikas VaticansNews.
Seejärel, paavst osutab kolmele suurele kingitusele mis tulevad koos Püha Vaimu armuga, ja palub meid tervitada ja elada: rõõmu, ühtsust ja "prohvetlikkust".
Esiteks, Püha Vaim on rõõmu allikas. Sellega kaasneb kindlus, et me ei ole kunagi üksi, sest Ta saadab meid, lohutab ja toetab meid raskustes; Ta julgustab meid saavutama meie suurimaid soove ja avab meid imestama elu ilu üle. Peetruse järeltulija märgib, et see ei ole hetkeline emotsioon. Ja veel vähem sellist tarbimis- ja individualistlikku rõõmu, mis on olemas mõnes tänapäeva kultuurielamuses. Vastupidi, rõõm, mis tuleb Pühast Vaimust, tuleneb teadmisest, et kui me oleme Jumalaga ühendatud, suudame isegi keset meie vaeva ja "pimedaid öid" kõigele, sealhulgas valule, kannatustele ja viletsusele, vastu astuda ja et me oleme võimelised nägema elu ilu.
Ja parim viis seda rõõmu säilitada ja paljundada," ütleb Francis, "on seda anda. Alates EuharistiaMe saame ja peame seda rõõmu levitama, eriti noorte, perekondade ja kutsumuste seas, entusiasmi ja loovusega.
Teiseks, Püha Vaim on ühtsuse allikas sest see teeb meid Jumala Isa lasteks (vrd. Rm 8:15-16) ja seega üksteise vendadeks ja õdedeks. Seepärast ei ole isekus, lõhestatus ja nurinad meie seas mõtet. Püha Vaim - märgib paavst - avab armastuse ühe keele, lammutab usaldamatuse ja vihkamise tõkked ning loob vastuvõtu ja dialoogi ruumid. Ta vabastab meid hirmust ja annab meile julguse minna välja, et kohtuda teiste inimestega armu vallandava jõuga. Vaim suudab luua ühtsust mitte ühtsuses, vaid harmoonias.Linnas on suur inimeste, rasside ja kultuuride mitmekesisus.
Ja Francis rõhutab, "See on kristliku kogukonna tugevus, esimene tunnistus, mida me saame maailmale anda (...) Elagem omavahelises vendluses (...), väärtustades kõigi karismasid"..
Lõpuks, Püha Vaim on prohvetluse allikas.. Päästeajaloos leiame palju prohveteid, keda Jumal kutsub, pühitseb ja saadab tunnistajatena ja tõlgendajatena selle kohta, mida Ta tahab rahvale öelda. Sageli on prohvetite sõnad läbitungivad. Seega, märgib Francis, on nad Nad "nimetavad nimeliselt kurja projekti, mis pesitseb inimeste südames, seavad kahtluse alla valed inimlikud ja religioossed tagatised ning kutsuvad üles pöördumisele".
Noh, kõigil kristlastel on see prohvetlik kutsumus. Kuna ristiminePüha Vaim on meid teinud prohvetiteks. "Ja sellisena ei saa me teeselda, et me ei näe kurja tegusid, me ei saa teeselda, et me ei näe kurja tegusid, me ei saa jääda vaiksesse ellu, et mitte oma käsi määrida".
Vastupidi," lisab ta Iga kristlane peab varem või hiljem tegelema teiste probleemidega, andma tunnistust, tooma evangeeliumi sõnumi valgust, harjutades igapäevastes olukordades õndsusi, mis viivad meid armastuse, õigluse ja rahu poole ning lükkavad tagasi igasuguse isekuse, vägivalla ja alandamise. Ja ta toob näite vangide ja nende vajaduste eest hoolitsemisest. "Sest vähimate kohtlemises (vrd Mt 25:40) on ühiskonna väärikuse ja lootuse mõõdupuu"..
Lühidalt, ja see on Franciscuse sõnum, Kristlased on kutsutud - ka konflikti ajal - tooma rõõmu, edendama ühtsust, tooma rahu, tooma rahu maailma. (alustades kiriku sees) ja tegeleda asjadega, mis ühiskonnas ei lähe hästi. Kõigeks selleks on meil Püha Vaimust lähtuva armu valgus ja vägi. Kristuse eneseteostuse viljana teeb Vaim meid Jumala lasteks ning vendadeks ja õdedeks omavahel, et me saaksime levitada evangeeliumi sõnumit kogu maailmas, mis on hea uudis kõigile, kutsudes meid samal ajal töötama kõigi hüvanguks.
Ramiro Pellitero Iglesias
Pastoraalse teoloogia professor
Navarra Ülikooli teoloogiateaduskond
Avaldatud ajakirjas "Kirik ja uus evangeliseerimine".
