Kriisi ajad on armu ajad. Just selle üllatava väitega alustas paavst Franciscus oma pöördumine Rooma kuuria poole (21-XII-2020) jõulude puhul. Ja see oli esimene punkt: kontrast, võiks öelda, surma kultuuri ja surma kultuuri vahel. elukultuur, mis leiab oma keskme ja täiuse Jumala Poja kehastumises.
Kuid, jätkas ta, selleks, et seda sündmust mõista, väärtustada ja sellest kasu saada, on vaja teatud tingimusi. Sa pead ennast õigesse kohta "paigutama".See juhtub "ainult siis, kui me oleme inertsed, alandlikud, olemuslikud".
Selle "pandeemilise jõulu" valguses mõtiskleb Franciscus veel kord meie olukorra üle: on tema sõnul olnud "oluline proovikivi ja samal ajal suurepärane võimalus pöörduda ja taastada autentsus".
Paavst jätkab nüüd oma ettepanekut 27. märtsil Püha Peetruse väljakul toimunud erilise meditatsiooni kohta: "tühi väljak, kuid täis ühist kuuluvust, mis ühendab meid iga maailma nurgaga". See ettepanek, mida on edasi arendatud entsüklika Fratelli tuttiei ole midagi muud kui vendlus.
Pandeemia on näidanud, et me oleme koos tormis, sest me oleme vennad ja õed. Seepärast on oluline, et me oskaksime koos unistada.
"Olgu jõulud kõigile võimalus taasavastada perekond kui elu ja usu häll, mis on armastuse, dialoogi, andestuse, vennaliku solidaarsuse ja ühise rõõmu, kogu inimkonna rahu allikas." Paavst Franciscuse jõulusõnum, detsember 2020
Teine samm tema diskursuses on kriiside tähendus.
Kriis on "sõel, mis sõelub nisuterad pärast saagikoristust". Kriise, lõppkokkuvõttes usu- või usalduskriise, kogesid päästmise ajaloo tähtsad tegelased: Aabraham, Mooses, Eelija, Ristija Johannes, Paulus.
Tänu oma "kriisidele" suutsid nad teha koostööd oma kohaga Jumala plaanides. Ja nii, soovitab Franciscus, "igaüks meist võiks leida oma koha".
Kuid kõige kõnekam "kriis" oli Jeesuse kriis.Tema paastumine kõrbes, Tema palve Getsemanis ja Tema hülgamine ristil.
Kirikul on olnud oma kriisid eile ja täna, mis on tekitanud palju skandaale. Aga ennekõike paistab välja tunnistus ja usaldus elava Jumala vastu, mis on ilmne pühakutes (paljud neist "tavalised inimesed" meie kõrval).
Francis märgib, et alati võib olla neid, kes vaatavad kriisi ilma usu ja lootuse valguseta. Aga kui me vaatame evangeeliumi õigel viisil, usuga ja alandlikkusega, siis mõistame, et "evangeelium on esimene, mis meid kriisi paneb".
Ja et "kriisiaeg on Vaimu aeg", sest me võime saada "pimedusse peidetud Armu kogemuse. Sest kuld puhastatakse tulega, ja need, kes Jumalale meeldivad, puhastatakse alandamise ahjus" (Jah 2,5).
Kolmandaks kutsutakse meid üles eristada "kriise" ja "konflikte".. "Kriisil on tavaliselt positiivne tulemus, samas kui konflikt tekitab alati kontrasti, rivaalitsemist", näiliselt lahendamatut vastasseisu, lõhestab õigete ja süüdlaste vahel, tekitab suletud gruppe, mis kaotavad silmist reaalsuse ühtsuse ja kiriku puhul ka missiooni universaalsuse.
Iga elav keha on mingil moel alati kriisis.Elu nõuab mõningaid pingeid, kuid mitte konflikte. Nii ka kirikKonfliktid viivad rikkuse ja pluralismi kadumiseni ning lukustavad mõned inimesed teiste vastu, kes on samuti lukustatud.
Seepärast ütleb Franciscus: "Kriisiga kaasnev uudsus Vaimu soov ei ole kunagi uuendus, mis vastandub vanale, vaid uuendus, mis lähtub vanast ja teeb selle alati viljakaks."
Ja pane tähele, kuidas Jeesus seda lihtsalt ja selgelt seletab: "...".Kui nisutera ei lange maasse ja ei sure, siis jääb see viljatuks; kui aga sureb, siis kannab ta palju vilja." (Jh 12,24). Seepärast ei tohiks me kaitsta end kriiside eest, et sattuda konfliktidesse, mis jätaks meid üksi ja mõistaks meid viljatusse.
"Kaitsesime end kriisi eest," ütleb ta, "me takistasime tööd Jumala armu, mis tahab avalduda meis ja meie kaudu.". Kindlasti, jätkab ta, on vaja realistlikult tunnistada ebaõnnestumisi, skandaale, patte ja seega ka vajadus muundamise järele.
Sest pöördumine räägib meile just sellest ".peame surema olemise, mõtlemise ja tegutsemise viisile, mis ei kajasta evangeeliumi"..
Ja sellega pöördub ta tagasi "tingimuste" juurde, et haarata uut, mis tuleb koos Jeesusega Kristusega: "...".Ainult teatud mentaliteedile surnuks jäädes teeb ruumi ka uuele, mida Vaim pidevalt kiriku südames äratab."
Siinkohal viitab ta Püha Pauluse kirjale Rooma kristlastele (vrd Rm 12, 2), kui ta kirjutab neile: "Ärge kohandage ennast praeguse maailmaga, vaid muutke ennast, uuendades oma meeltnii et saate eristada, mis on Jumala taheHea, meeldiv, täiuslik".
Veel kord, on pöördumise küsimus eristamiseks"Vaimulik jumalateenistus", mis on kristlik elu: pakkumine ja teenimine Jumalale ja ligimestele.
Lühidalt öeldes kujutab iga kriis endast, vajadus uuenemise, edasimineku, ümberkujundamise järele.. Küsimus ei ole selles, ütleb paavst seoses kirikureformiga, et Kristuse ihu rõivastatakse plaastriga (vt Lk 5, 36-38), vaid panna talle uus rõivas; panna see uus vein, mis on alati Jumala arm, uutesse veinipudelitesse.
Kiriku traditsioonis, mis on nagu elav jõgi, milles alged on alati olemas, on alati uusi ja vanu asju (Mt 13, 52).
"Vanad asjad", selgitab Franciscus, on tõde ja arm, mis meil juba olemas on. Uued asjad koosnevad tõe erinevatest aspektidest, mida me järk-järgult mõistame. Ja Mahlerit ja Püha Vincent de Lérins'i tsiteerides märgib ta, et see, kes meid hoiab see elav dünaamilisus on Püha Vaim.
Kui me laseme end Pühal Vaimul juhtida, siisiga päev jõuame "kogu tõele" üha lähemale (Jh 16,13). Vastupidi, ilma Püha Vaimu armuta deformeeriksime kiriku millekski pelgalt inimlikuks.
Niisiis, küsib paavst lõpuks, mida teha kriisi ajal? Ja ta pakub välja järgmise protokolli:
Lühidalt "kriis on liikumine, see on osa teest".. "Konflikt seevastu on vale tee, see on rändamine ilma eesmärgi ja eesmärgita, see on labürindis viibimine, see on ainult energia raiskamine ja võimalus kurja teha." Ja esimene paha, milleni konfliktid viivad, on nurisemine, mis lukustab meid enesekesksuse sisse ja muudab iga kriisi konfliktiks.
Lõpetuseks, mis puudutab teenistust, siis juhib ta tähelepanu sellele, et meie teenistus peab olema suunatud eelkõige vaestele ja abivajajatele, kellele me peame samuti kuulutama rõõmusõnumit (vrd Mt 11, 5).
Francis ütleb Lévinasele viidates, et "Ainult see tunneb tõeliselt Jumalat, kes tervitab vaeseid, kes tulevad oma viletsusega altpoolt ja kes on sellisel kujul saadetud ülaltpoolt".. Ja ka seda, et "me ei saa näha Jumala nägu, kuid me saame teda kogeda, kui ta pöördub meie poole, kui me austame oma ligimese nägu, teise nägu, kes meid oma vajadustega hõivab" (vrd E. Lévinas, Totalité et infini, Pariis 2000; Totalidad e infinito, Sígueme, Salamanca 2016.). Nii näeme Jumalat vaeste näos.
Muutus meie vaesuse realismist; pöördumine vendluseks, pöördumine eristamiseks. Usaldus Jumala vastu, alandlikkus ja julgus töötada ja teenida.
Hea teekaart kriiside (mitte ainult selle) ohjamiseks ja elades seda pandeemilist jõuluaega.
Ramiro Pellitero Iglesias, Navarra Ülikooli usuteaduskonna pastoraalse teoloogia professor.
Avaldatud ajakirjas Kirik ja uus evangeliseerimine.
