Ta ordineeriti preestriks 2011. aastal ja enne Hispaaniasse saabumist oli ta kirikuvikaar, kogudusepapp, piiskopkonna lastepastoraalse komisjoni juht, Maarja Leegioni kaplan... Juulis 2022 saabus ta oma piiskopi taotlusel Pamplona süvendada oma uuringud Navarra Ülikooli moraaliteoloogia erialal.
17. veebruaril 2023 muutus tema elu igaveseks. Ta sattus Pamplonas San Migueli kliinikusse ägeda valu tõttu. Arstid tuvastasid tõsise maksaprobleemi ja ta suunati haiglasse Clínica Universidad de Navarra (CUN). Arstide sõnul oli tema maks B-hepatiidi viiruse tõttu muutunud mittetoimivaks.
El domingo 26 de febrero fue uno de los días en que su sufrimiento fue terrible. Un amigo suyo, el padre Fred, bautizó ese día como «el domingo negro del padre Renel». «Hubo días en que me quedaba inconsciente, no tenía control sobre mis palabras y acciones. Sufrí mucho, pero pude superar mi sufrimiento. Sentí que Dios estaba realmente conmigo».
El 27 de febrero, los médicos llegaron a la conclusión de que no había otra alternativa que trasplantarle un nuevo hígado. Si no, con total probabilidad, moriría. Gracias a Dios, encontraron un nuevo hígado y ese mismo día, a las 10 de la noche, le operaron. Para nuestro sacerdote haitiano, fue uno de los varios ejemplos del cuidado providencial que Dios tiene con él.
Al trasplante le siguieron varias complicaciones: un hematoma subcapsular, neumonía, leve rechazo del hígado y diabetes por tratamiento esteroide, entre otras. «Durante los 36 días que pasé en los hospitales sufrí mucho. Pero también, aprendí mucho». Estar en España en el momento de la enfermedad le salvó, le dio la oportunidad de una operación casi imposible en otros países. Actualmente, sigue con tratamientos médicos, pero se encuentra mejor.
Ta on veendunud, et Jumal ootab temalt kui preestrilt midagi. Tegelikult ei ole see esimene kord, kui ta on sattunud piirile. surmLapsena sai ta südamepuudulikkuse, mis oleks talle peaaegu elu maksma läinud, ja 2010. aastal kannatas ta Haiti suure maavärina tõttu, mille tagajärjel hukkus peaaegu 300 000 inimest. Nagu varasematelgi kordadel, on ta veendunud, et seekord päästis Jumal ta missiooni jaoks. "Ma usun, et ta tahab, et ma oleksin tunnistajaks lootus". Ta tunnistab, et ta on vaimselt küpsenud. Tema kaaslaste igapäevased külaskäigud, paljude inimeste palved ja tervishoiutöötajad, kes suhtusid temasse tohutu hellusega, aitasid tal tugevaks saada.
Sellise tohutu kingituse eest tänab ta Jumalat ja kõiki inimesi, kes tema elu päästsid: meditsiinipersonali, CARF Foundationi - kes kattis operatsiooni kulud aastal koostöö UNAV kirikuteaduskonna õppejõududele ja üliõpilastele, tema vendadele-sõpradele Los Tilosest, tema ülikoolis õppivatele Haiti vendadele ja õdedele, paljudele inimestele ja Whatsapp gruppidele, kes palvetasid tema tervenemise eest, neile, kes teda külastasid, tema perekond bioloogiline ja vaimne: "Aitäh!
Tunnistaja lootus on tema elu liikumapanev jõud ja üks püha preestri tunnuseid. Kõigile tema ümbritsevatele inimestele ja tema vanematele, kes tähistavad sel aastal 52 aasta pikkust abielu, ning tema kaheksale õele-vennale, kes kõik on sündinud Grosse-Roche'is, Vallières'i kommuunis (Haitist kirde pool). A perekond Katoliiklased, väga religioossed ja väga tihedalt seotud. Maalt pärit perekond. 15-aastaselt hakkas ta teadvustama ja mõtlema saada preestriks. See oli palvehetk tema kodukiriku koori korraldatud tegevuse ajal.
Tal on vähe võimalusi naasta oma kodumaale, mis on ilus riik, mis on väga atraktiivne oma kliima, kultuuri ja ajaloo poolest, kuid kus on palju kannatusi. Katastroofid järgnevad üksteise järel: üleujutused, tsüklonid, surmavad maavärinad...
"Haiti rahvas on väga vapper, kuid eelkõige on taandunud. Nad suudaksid püsti seista, kui looduskatastroofid oleksid nende ainus probleem. Kuid Haiti rahva suurim kurjus viimasel ajal on poliitikute, korrumpeerunud oligarhide kurjus, julmus, kes kukutavad riigi täielikku kaosesse. Nad suudavad tagada kroonilise poliitilise ebastabiilsuse ja loovad relvastatud jõugud, mis tapavad, rüüstavad ja destabiliseerivad. Riik on muutunud põrguks, kus ainus võimalus haitlasele on täna riigist lahkuda," ütleb preester kurvalt.
"Oh, jumal, kuidas ma saan sind tänada? Elu eest, mille sa mulle teist korda annad, Isa. Kui ma vaatan, kus ma olin, siis sa päästsid mind. Mul ei ole sõnu, et sind tänada. Oh Jumal, anna mulle jõudu, et rääkida, mida sa minu heaks teed. Näita mulle parimat viisi, isa, et tõestada sulle, et ma ei ole tänamatu. Kui ma mäletan, kuidas ma kaotasin lootuse, kui mulle öeldakse, et mu maks ei suuda enam toimida, siis sa räägid, ütled, et sa kaitsed minu asja. Mul ei ole sõnu, et sind tänada. Kui ma mäletan, et 27. veebruaril, teel operatsioonile, olin ma kurb. Sa lohutad mind, annad mulle jõudu. Mul ei ole sõnu, et sind tänada. Kui ma mäletan, kuidas sa valisid inimesi, kes mind aitaksid, tahaksin saada kõigi teenijaks. Võta minu elu, tee minust lootuse tunnistaja. Mul ei ole sõnu, et sind tänada.
Marta Santín. Usuteabele spetsialiseerunud ajakirjanik.