Chiara on asendamatu tugi nendel rasketel aegadel, mil paljud kristlased tunnevad end heidutuna, sest nad on vähemuses keset pluralistlikku ja keerulist ühiskonda, mis näib elavat seljaga Jumalale.
Need kristlased tunnevad end hüljatuna ja nostalgiliselt möödunud, väidetavalt idüllilise aja järele, mida nad ei ole läbi elanud. Neid valdab kurbus ja nad sarnanevad evangeeliumi (Lk 13:10-17) kummardunud naisega, kes ei suuda oma pead taevasse tõsta. Need kristlased, kellel on vaja taastada oma rõõmu, mida Kristus meile toobNeil oleks hea süveneda ja mõtiskleda Chiara tekstide üle, naise, kes oli alati tähelepanelik Püha Vaimu inspiratsioonide suhtes. Ta teadis väga hästi, et kristlase tugevus on alati laenatud, sest meie nõrkus muutub Kristuses tugevuseks.
Üks minu lemmikutest Chiara Lubichi tekstidest on artikkel, mis on kirjutatud agentuuri Zenit jaoks 2000. aasta suureks reedeks. Ta oli sel ajal kaheksakümneaastane, kuigi ta oleks võinud selle kirjutada oma vaimse teekonna alguses, sest siin leiame ühe tema vaimsuse kõige iseloomulikuma tunnuse: mõtisklus Jeesuse hüljatuse üle.
En contraste con las expectativas de esos cristianos apegados a la supuesta seguridad vivida en otros tiempos, Chiara presenta la figura de un Cristo despojado en la cruz de su divinidad para unirse todavía más al hombre, para experimentar Él también la angustia y el desamparo del ser humano e en algunos momentos de su vida. Tal es el sentido de la cuarta palabra pronunciada en la cruz, “¡Dios mío, Dios mío! ¿Por qué me has abandonado?” (Mt 27, 47).
Lugesin kord selgitust, mis ei veennud mind üldse: Jeesus oli hakanud palvetama psalmi, mis sisaldas neid sõnu, ja tema kurnatus takistas teda palvetamist jätkamast. On võimalik, et Jeesus võis seda psalmi palvetada, kuid fakt on see, et tema sõnad väljendavad selgelt seda, mida ta tol hetkel tundis. Sajandeid ei ole sellele neljandale sõnale piisavalt tähelepanu pööratud, võib-olla seetõttu, et mõned arvasid, et see on vastuseta küsimus.
Teisest küljest teame meie, usklikud, nagu Chiara meile meenutab, et Isa on oma Poja üles äratanud ja ülendanud igavesti. Sellega seoses märgib ta ka: "Temas tühistati armastus, kustutati valgus, vaigistati tarkus. Meid lahutati Isast. Pojale, kellest me kõik leidsime end, oli vaja maitsta lahusolekut Isast. Ta pidi kogema Jumala hüljatust, et meie ei tunneks end enam hüljatuna".
Chiara ve en ese Jesús que grita su abandono a muchas personas que sufren en lo físico como ciegos, mudos o sordos, pero también percibe a los que sufren en su espíritu: los desilusionados, los traicionados, los miedosos, los tímidos, los desorientados… Estos últimos son los heridos de la vida, una expresión utilizada en algunas ocasiones por san Juan Pablo II, y que no hace mucho contemplé como rótulo de una sección en una librería de Lourdes. Pienso que los enfermos del espíritu son mucho más numerosos que los otros, pues en una sociedad poco solidaria son infinidad las personas que viven en la soledad y el desamparo.
Jeesus on neis hüljatud, sest nagu Chiara ütleb: "Jeesus on neis hüljatud.Me näeme Teda igas kannatavas vennas. Lähenedes neile, kes Talle sarnanevad, saame rääkida neile hüljatud Jeesusest.".
Kannatanutele on müüdud mõte, et nende elu on läbikukkumine ja et miski ei ole väärt. Kuid Jeesus on kannatanud palju rohkem kui kõik nad.. Chiara tuletab meile meelde, et kõigi elu valusate aspektide taga on Kristuse nägu. Võiksime lisada, et see on konkreetne nägu, millel on identiteet, isegi kui sellel on väga erinevad kujutised, ja kui tema nägu on äratuntav, siis peab ka meie vendade ja õdede nägu olema, sest nagu Chiara märgib, igaüks neist on Tema.
Meie ülesanne on muuta valu armastuseks, mis näib inimlikult võimatu, kuid mis on võimalik tänu Kristuse Vaimu jõule ja muudele andidele..
Johannes XXIII idee kirikust kui ühtsuse märgist ja vahendist, mis oli Teise Vatikani kirikukogu hing, oli ainulaadselt kooskõlas Chiara Lubichi karismaga.
Ristilöödud Kristuse hülgamise esilekutsumine viib mind Chiara ja Olivier Clémenti, tuntud prantsuse õigeusu teoloogi vahelisele seosele. Mõlemad imetlesid väga patriarh Athenagorast ja neil olid mõned isiklikud kohtumised, mida nad oma kirjutistes jäädvustasid. Seoses tolleaegsete poliitiliste ja sotsiaalsete tormidega, nagu näiteks 68. mai, ei olnud Athenagoras pessimistlik ega nostalgiline väidetavalt parema mineviku järele ning ta kinnitas Clémentile, et need noored protestijad inspireerivad teda kaastundega. Isegi kui nad seda ei mõista, on nad täiesti hüljatud noored ja nende hüüd on ikka veel orbude hüüd. Patriarh, suur inimlikkuse asjatundja, näeb üliõpilaste mässu kui hädakisa. Clément omalt poolt rõhutab, et hoolimata nihilismi näilisest võidukäigust on protestiliikumine, mis väidab end olevat Marxi, Nietzsche ja Freudi pärija, suur tühjus.
"Erinevalt tarbimismajandusest, mis põhineb omamise kultuuril, on osaduse majandus andmise majandus ....".
Chiara Lubich
Creen, como tantos otros, en la transformación de las estructuras, o a lo mejor ni siquiera en eso, aunque no se dan cuenta de que la única revolución creativa en la historia es la que nace de la transformación de los corazones. Por su parte, Chiara Lubich, testigo de una época turbulenta en la que Cristo es nuevamente abandonado y sustituido por utopías sin esperanza, encuentra en Atenágoras el corazón de un padre, un espíritu juvenil lleno de fe y esperanza. No le califica de hermano separado, una expresión muy frecuente en la época del posconcilio, pues tiene el convencimiento de pertenecer a una misma casa, a una misma familia. Este es el auténtico ecumenismo, en el que las diferencias han perdido su color gracias al sol de la caridad. Tanto es así que el grito de Jesús abandonado en la cruz está necesariamente dirigido a todos los cristianos sin excepción. El encuentro con Jesús abandonado, presente en tantos hermanos a los que no podemos dejar solos, es un buen ejemplo de ecumenismo.
Antonio R. Rubio Plo
Lõpetanud ajaloo ja õiguse eriala
Rahvusvaheline kirjanik ja analüütik
@blogculturayfe / @arubioplo
