The persecución religiosa que han sufrido numerosos cristianos ha sido provocada por parte de autoridades públicas, por parte de grupos no cristianos o de otros cristianos de creencias diversas durante la historia del Kristlus.
Las persecuciones de cualquier tipo son actos deplorables, especialmente aquellas que son de tipo religioso, porque limitan la libertad del ser humano en su relación con Dios. Lamentablemente la historia universal nos ha mostrado que las persecuciones religiosas tienen su origen desde la edad antigua.
En el caso de la historia reciente de España, citado como referencia en numerosas obras, un detallado estudio publicado en 1961 por Antonio Montero Moreno, identificó a un total de 6.832 víctimas religiosas asesinadas en el territorio republicano, de las cuales 13 eran obispos; 4.184, sacerdotes diocesanos; 2.365, religiosos; y 283, religiosas. En un estudio publicado en 2001, el investigador y sacerdote don Ángel David Martín Rubio rebajó la cifra total de miembros del clero asesinados durante este periodo en la zona republicana a 6733.
Me teame, et sallimatus on suutmatus aktsepteerida teiste inimeste ideid, uskumusi või tavasid, kui need erinevad enda omadest, ning et sallimatut inimest iseloomustab see, et ta hoiab kinni oma arvamusest, kuulamata teisi.
Me teame ka, et kui lisandub emotsionaalne või kirglik komponent, muutub sallimatus fanatismiks või et kui on liigne kinnismõte järgida põhitekste täpselt ja kontekstiväliselt, satume fundamentalismi.
Kõik need inimlikud hoiakud rikuvad inimeste väärikust, kusjuures kõige sagedasemad põhjused on rass, sugu või religioon.
Lõpuks teame, et sallivus on omandatud harjumus ja seega pädevus, mida inimesed saavad vabatahtlikult arendada, sest meie loomulik instinkt viiks meid sallimatuse ja agressiivsuse teele.
Siiani võisime järeldada, et probleemi põhjus on isiklikMaailma tähtsaim probleem on meie enda küsimus, ja mis sõltub meie perekonnas, sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas saadud haridusest.
Franciscus kutsus ka üles "kedagi ei tohi pidada teise klassi kodanikuks", eriti kristlasi, kes moodustavad 1% moslemiriigi elanikkonnast, ja jeziide, kes on islamiriigi poolt tagakiusatud vähemus.
Vastavalt viimase aruande Aid to the Church in Need, mis esitati 2014. aasta lõpus, kokku 55 riigis maailmas (28%), on viimase kahe aasta jooksul oluliselt halvenenud või usuvabaduse halvenemine.
20 riigist 14-s, kus katoliku usku tunnistamise eest tagakiusamist kogevad, on see seotud Islamism Ülejäänud 6 puhul on tagakiusamine seotud autoritaarsete režiimidega, millest enamik on kommunistlikud.
MTÜ Open Door aruande (World Watch List WWL Report) kohaselt on enam kui 100 miljonit Kristlasi kiusatakse taga tänases maailmas.
Hispaanial on selle nähtuse kohta oma kogemus: 1523 märtrit, kes on 1930ndate aastate usulise sallimatuse tagajärjel pühakuks tunnistatud, kellest 11 on juba pühakuks tunnistatud.
On vaja teha kaks tähelepanekut:
a) paavst Franciscus teeb seda "valetolerantsi nende suhtes, kes tahavad sundida teisi elama eraviisiliselt ja mitte avalikult leitud tõele vastavaid eetilisi põhimõtteid". (20. juuni 14).
Ühesõnaga hoiatab ta huntide eest lambanahas, kes teevad ettepaneku eemaldada ristid või religioossed sümbolid avalikust elust või kes vale sallivuse nimel teiste religioonide suhtes nõuavad Cordoba katedraali sundvõõrandamist, et tuua lihtne näide praegusest olukorrast.
b) Samuti on hea hoiatada diskrimineerimise valesüüdistuste eest, mida eksituse arhitektid propageerivad, kui nad seavad isiku väärikuse ja tema käitumise samale tasemele, süüdistades diskrimineerivaks teatud käitumise tsensuuri, mida võib teha teatud käitumise suhtes.
Selle nähtuse näitena võib öelda, et kui last tsenseeritakse selle eest, et ta läheb välja jooma ja tuleb tagasi varahommikul, siis ei rünnata tema isiklikku väärikust ega diskrimineerita teda, vaid tsenseeritakse ainult tema käitumist, mis on kasvatatav ja muudetav.
Kui promissiivset käitumist tsenseeritakse, siis ei diskrimineerita seda ka seetõttu, et laps saab sellist käitumist muuta, säilitades samas oma isikliku väärikuse, mida tuleks kohelda suurima heategevuse ja mõistmisega.
Paavst Franciscus rõhutab, et "sallimatuse probleemiga tuleb tegeleda tervikuna". "Kaalul on kogu ühiskonna hüvang ja me kõik peame end kaasatuna tundma". (oktoober 2013).
Ühesõnaga, me ei saa jääda tegevusetult seisma, me peame tegutsema, me peame võitlema, kasutades selleks olemasolevaid vahendeid, milleks kristlase jaoks on muu hulgas palve, pühendumine õiglastele asjadele ja aktiivne osalemine, sest vastasel juhul võtavad meie koha, meie koha, teised.
