El nazismo no solo se crearía instituciones para su desarrollo, como la Sociedad Alemana para la Higiene Racial (1904), sino que países tan democráticos como Estados Unidos, Dinamarca o Suecia aprobaron leyes restrictivas para los portadores de enfermedades hereditarias que llegarían hasta la esterilización forzosa, eugenesia y eutanasia.
Estas ideas –de eugenesia y eutanasia, sin llamarlas así– calaron en algunos dirigentes nacionalsocialistas, Adolf Hitler incluido, deseosos de afirmar la supremacía de la raza aria librándola de cualquier posible mácula.
Más allá de las teorías y los objetivos plasmados en innumerables libros, la primera medida oficial tuvo lugar el 14 de julio de 1933, apenas transcurrido medio año desde su llegada al poder en Alemania, con pärilikkuse kaitse seaduse vastuvõtmine.
Establecía que quienes sufrieran de “imbecilidad congénita, esquizofrenia, demencia maniacodepresiva, epilepsia hereditaria, enfermedad de Huntington [...] y alcoholismo agudo” debían ser esterilizados, y se crearon tribunales especiales para velar por su cumplimiento. ¿Es o no es esto una forma de eutanasia y eugenesia?
Hoolimata katoliku kiriku ja mõnede isiksuste kaebustest, eeldatakse, et vahel 1933 ja 1945 allutati umbes 400 000 sakslast sundsteriliseerimisele.. Seaduses ei olnud ette nähtud ka muid juhtumeid, näiteks Saksa emade ja Prantsuse koloniaalarmee sõdurite lapsed, kes sündisid Ruhri piirkonnas Gallia okupatsiooni ajal (1923-25).
Kuid nagu Hitler ise 1935. aastal Saksa Arstide Rahvussotsialistliku Ühingu juhile dr Gerhard Wagnerile tunnistas, oli ta tundus, et on vaja minna edasi, isegi kui olukord seda veel ei võimaldanud.. Tuleb astuda samme, kuni saabub õige aeg, ja see aeg saabub sõjatrummi kõlades.
Plakat 1921. aasta eugeenikakonverentsilt, millel on näidatud USA osariigid, kes olid rakendanud steriliseerimisseadusi.
20. veebruaril 1939 sündis Gerhard Kretchmar Saksi väikelinnas Pomssenis. See, mis pidi olema tema vanemate Richard ja Lina jaoks rõõm, muutus meeleheiteks. Tal puudusid käsi ja jalg, ta oli pime ja kannatas muude haiguste all. Kui ta konsulteeris oma perearstiga, ütles too, et parim asi, mis võiks juhtuda, on tema surm.
Veendunud natsionaalsotsialistid, vanemad esitasid Hitlerile sellekohase avalduse, arvestades, et eutanasia-eugenesia oli ebaseaduslik. Kantsler nõustus palvega, saates oma ihuarsti Karl Brandti Leipzigi, et ta koguks kogu teabe kokku ja tegutseks, kui ta seda vajalikuks peab. 25. juulil 1939 suri laps kõigi nõusolekul pärast Luminal-süsti andmist.
Võimalik, veendumust, et lai osa Saksa ühiskonnast mõistaks la ampliación de las medidas eugenésicas movió al régimen a dar un paso más. Días antes, a cuenta del caso, había tenido lugar una reunión secreta en una villa en la berlinesa Tiergartenstrasse, 4.
En el encuentro, presidido por el propio Brandt y Philipp Bouhler, jefe de la Cancillería del Führer en el NSDAP, participaron distintos miembros del Ministerio del Interior, así como prestigiosos médicos y psiquiatras.
Seal seadis ta endale eesmärgiks establecer un programa de eutanasia-eugenesia a gran escala mõjutavad patsiendid incurables, en el argot nazi, 'vidas indignas de ser vividas', y así poder darles una 'muerte misericordiosa'.
Arutelu käigus kaaluti võimalust koostada eutanaasiaseaduse eelnõu, kuid jõuti järeldusele, et suur osa elanikkonnast, eriti kirikud, ei mõistaks seda. Seejärel otsustati need meetmed võtta diskreetselt ja varjatud viisil, para que no se pudiera hablar de asesinato.
Una de las primeras fue la creación del Comité del Reich para el registro científico de enfermedades hereditarias y congénitas, que elaboraría un censo de los recién nacidos con deficiencias.
La reunión final tuvo lugar el 5 de septiembre. En ella se exhibió un documento firmado el día 1 (fecha de la invasión de Polonia) por Hitler que señalaba: «El Reichsleiter y el doctor en medicina Brandt están encargados, bajo su responsabilidad, de extender las atribuciones de ciertos médicos que serán designados nominalmente.
Estos võivad anda armuliku surma haigetele, keda nad on pidanud ravimatuks. vastavalt kõige rangemale võimalikule hindamisele". Kõik arvasid, et sõjaga hõivatud Saksa avalikkus pööraks sellele vähe tähelepanu.
Samal ajal korraldati kampaania, mille eesmärk oli, et teadvustada Saksamaa ühiskonnale majanduse ja ühiskonna majanduslikku ja sotsiaalset tühjendamist que suponía mantener con vida a estas personas.
De los libros y folletos se pasaría a cortometrajes como Das Erbe (La herencia, Carl Hartmann, 1935), y a exitosos largometrajes como Ich klage an (Yo acuso, Wolfgang Liebeneiner, 1941).
Samal ajal anti lastele koolides selliseid ülesandeid: "Kui parandamatute vaimuhaigete vaimuhaigete vaimuhaigla ülalpidamine maksab 500 000 marka aastas ja töötavale perele maja ehitamine 10 000 marka, Mitu pereelamut võiks ehitada aastas selle raha eest, mis praegu varjupaiga jaoks raisatakse?".
Karl Brandt, Hitleri isiklik arst ja Aktion T-4 korraldaja.
Operatsioon käivitati nimetuse Aktion T-4 all, selle Tiergartenstrassel asuva mõisa järgi, kus see asus. Haiglad ja vaimuhaiglad kogu Reichs olid sunnitud teatama nendest patsientidest, keda peeti ravimatuteks..
. Nad pidid seda tegema siseministeeriumi kehtestatud vormi kaudu, mis hõlmas kolme rühma:
Kui toimikud saabusid, vaatasid kolm arsti need läbi ja märgistasid kasti, mis otsustas asjaomase isiku tuleviku üle. Punane rist tähendas surma, sinine rist tähendas elu ja küsimärk tähendas kahtlusi tulevase ülevaatusega.
Esimesed neist võeti vastu suurte hallide bussidega, mida kasutas Deutsche Post, postiteenistus, mille eripära oli see, et aknad olid mustaks toonitud.
Varsti pärast patsientide üleviimist said nende perekonnad uue kirja, milles teavitati neid nende surmast.
Sihtkoht oli üks kuuest gaasistamiskeskusest: Grafeneck, Hartheim, Sonnenstein, Brandenburg, Bernburg ja Hadamar. Siin viidi läbi järgmised toimingud pealiskaudne visuaalne kontroll, mis säästis väheseid kohesest surmast.. Väga väikesed lapsed eemaldati morfiini või skopolamiini süstidega.
Kuigi perekonda teavitati üleviimisest, ei lisatud palju üksikasju. Al cabo de poco, recibía una nueva carta informando de la defunción y su supuesta causa, y anunciando que el cadáver había sido incinerado por motivos de salud pública.
En algunos casos se añadían las cenizas, y en otros se daba un corto plazo para que pudieran ser recogidas por los familiares.
Mõjutatud rühmade arv suurenes pidevalt. Direktiiv kohustas arste ja ämmaemandaate teatama väärarengutega sündinud lastest.Varsti pärast seda teavitati vanemaid nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks mõeldud spetsiaalsete sanatooriumide olemasolust ning nende luba taotleti nende üleviimiseks keskustesse, kust peaaegu keegi ei naasnud.
Karl Brandt (paremal) koos Adolf Hitleri ja Martin Bormanniga. Bundesarchiv, Bild 183-H0422-0502-001 / CC-BY-SA 3.0
Las cartas de condolencia, por otra parte, no siempre resultaban convincentes. Algunas contenían errores de sexo o edad, y las patologías del difunto no siempre casaban con la causa de la muerte. A veces la urna estaba vacía, o había dos urnas para una misma persona.
La presión sobre el personal de los centros comenzó a ser excesiva, y Sanatooriumidega külgnevates külades hakkasid levima kuulujutud.
Juba 19. märtsil 1940, Württembergi protestantlik piiskop Theophil Wurm saatis siseministrile kirja, milles palus selgitusi.. Seguirían otros, mientras las familias se mostraban cada vez más reacias a los traslados.
Sin embargo, el aldabonazo a la Aktion T-4 lo puso el obispo de Münster, Clemens August von Galen, en su homilía del 3 de agosto de 1941.
Piiskop Clemens August von Galen.
Saatesõnas, mida reprodutseeriti mõnes piiskopkonna koguduses, ütles von Galen: "On laialt levinud kahtlus, mis piirneb kindlusega, et nii palju ootamatuid surmajuhtumeid psüühikahäiretega patsientide seas ei ole tingitud loomulikest põhjustest, sino que han estado deliberadamente programadas, y que los oficiales, siguiendo el precepto según el cual está permitido destruir ‘vidas que no merecen ser vividas’, matan a personas inocentes, si se decide que estas vidas no tienen valor para el pueblo y para el Estado.
Es una doctrina terrible que õigustab süütute inimeste mõrvamis annab vabad käed invaliidide, deformeerunud, krooniliselt haigete, töövõimetute eakate ja ravimatut haigust põdevate haigete tapmiseks.
La denuncia no podía ser más alta y clara, e hizo mella. La oposición a las medidas eutanásico-eugenésicas arreció, al tiempo que el nerviosismo de los ejecutivos de la Aktion T-4 aumentaba.
Inmerso en la campaña contra la URSS, Hitler no quería ningún malestar social en la retaguardia, por lo que no le quedó más remedio que suspender 'oficialmente' la operación el 24 de agosto de 1941.
Se llevaban para entonces registradas 70.273 víctimas. Sin embargo, recientes estudios sugieren que la operación continuó de forma encubierta y con otros métodos.
Aunque los traslados cesaron, una inyección mortal, la intoxicación con medicamentos o la inanición sustituyeron al gas. Ohvrite arv ei saa tõenäoliselt kunagi teada, aunque muy bien podrían rondar las 200.000.
Publicado originalmente en La Vanguardia.
