Kristlase sisemine elu on samastatud tema suhtega Kristusesse.. See elu kulgeb läbi kiriku ja vastupidi: meie suhe kirikuga kulgeb tingimata läbi meie isikliku suhte Kristusega. Selles Kristuse ihus peavad kõik liikmed saama Kristuse sarnaseks, "kuni Kristus on neis kujunenud" (Gal 4:9).
Seepärast, ütleb Vatikani II Kirikukogu ja Katoliku Kiriku katekismus, "oleme integreeritud tema elu saladuste sisse (...), oleme ühendatud tema kannatustega nagu keha oma peaga. Me kannatame koos temaga, et saada koos temaga ülistatud" (Lumen gentium, 7; CCC 793).
Kristuse risti saladus ja seega kannatuse kristlik tähendus selgub, kui me arvestame, et Püha Vaim on see, kes ühendab meid müstilises ihus (kirikus). Nii palju, et iga kristlane peaks ühel päeval saama öelda: "Ma täidan oma lihas seda, mis puudub Kristuse kannatustes tema ihu, mis on Kirik, pärast" (Kol 1:24). Ja seda selleks, et ühineda Issandaga tema sügavas ja täielikus solidaarsuses, mis viis teda surema meie eest, heastuseks ja lepituseks kõigi aegade kõikide inimeste pattude eest.
Juut, filosoof, kristlane, nunna, märtri, müstik ja Euroopa kaaspatroon. Ta usub, et inimene põgeneb loomulikult kannatuste eest. Need, kes leiavad kannatustes naudingut, saavad seda teha ainult ebaloomulikul, ebatervislikul ja hävitaval viisil.
Ja ta kirjutab: "Ainult see, kelle vaimne silm on avatud maailma sündmuste üleloomulikele seostele, võib ihaldada lepitust; kuid see on võimalik ainult inimestega, kelle sees elab Kristuse Vaim, kes saavad tema elu, väe, tähenduse ja juhendamise pea liikmetena" (E. Stein, Werke, XI, L. Gelber ja R. Leuven [toim.], Druten ja Freiburg i. Br.-Basel-Viin 1983).
Teisest küljest, lisab ta, ühendab lepitamine meid tihedamalt Kristusega, nii nagu kogukond on sügavamalt ühendatud, kui kõik töötavad koos, ja nagu keha liikmed on oma orgaanilises koosmõjus üha tugevamalt ühendatud. Ja sellest teeb ta üllatavalt sügava järelduse:
9. augustil, 9. augustil on püha Edith Steinkelle tunnistus judaismist katoliiklusele pöördumisest on puudutanud tuhandeid usklikke.
Aga kuna "üks olemine Kristusega on meie õnn ja üks olemine Temaga on meie õnnistus maa peal, siis ei ole armastus Kristuse risti vastu kuidagi vastuolus meie jumalikust pojaõigusest tuleneva rõõmuga" (froher Gotteskindschaft). Kristuse risti kandmisele kaasa aitamine annab tugeva ja puhta rõõmu.Ja need, kellel on lubatud ja võimalik seda teha, Jumala Kuningriigi ehitajad, on kõige tõelisemad Jumala lapsed (Ibid.).
Püha Joosemaría koges töö algusaastatel raskusi ja samal ajal ka valgustust ja lohutust Jumalalt, mis olid pitseriks (kinnituseks ja kinnituseks), et Opus Dei on tõesti Jumalast ja et see sündis kirikus ja kiriku teenimiseks.
Aastaid hiljem kirjutas ta: "Kui Issand andis mulle need löögid, umbes kolmekümne ühe aasta paiku, ei saanud ma sellest aru. Ja äkki, keset seda suurt kibedust, need sõnad: Sa oled minu poeg (Ps. II, 7), Sa oled Kristus. Ja ma võisin ainult korrata: Abba, Pater, Abba, Pater, Abba, Abba, Abba, Abba, Abba! Nüüd näen ma seda uues valguses, nagu uut avastust: nii nagu aastate möödudes näeme Issanda, jumaliku Tarkuse, Kõigevägevuse kätt. Issand, Sa andsid mulle mõista, et Kristuse Rist on õnn, rõõm. Ja põhjus - ma näen seda selgemini kui kunagi varem - on järgmine: Risti omamine tähendab end Kristusega samastamist, Kristuseks olemist ja seega Jumala lapseks olemist" (Meditatsioon, 28. aprill 1963, tsiteeritud A. de Fuenmayor, V. Gómez-Iglesias ja J. L. Illanes, El itinerario jurídico del Opus Dei. Historia y defensa de un carisma, Pamplona 1989, lk 31).
Jeesus kannatab meie eest. Ta kannab kõik maailma valud ja patud. Et ületada kurjuse mõõtmatus ja selle tagajärjed, ronib ta üles ristile kui "sakrament" armastuse kirglikkusest, mida Jumal meie eest kogeb.
Risti viljana ja Isa nimel annab Jeesus meile Püha Vaimu, kes ühendab meid oma müstilises ihus ja annab meile elu, mis tuleb läbilõigatud südamest. Ja Ta kutsub meid tegelikult oma eluga lõpule viia (suurem osa sellest on väikesed ja tavalised asjad), mis on puudu Kristuse kannatustest selles ihus ja selle eest, mille me koos Temaga moodustame, Kirikus.
Seega "see, mis inimest tervendab, ei ole mitte kannatuste vältimine ja põgenemine valu eest, vaid võime võtta vastu kannatusi, küpseda neis ja leida neis mõtet läbi ühinemise Kristusega, kes kannatas lõpmatu armastusega" (Benedictus XVI, Spe Salvi, 37).
Kaks aastat tagasi, Püha Risti ülendamise pühal, ütles Franciscus oma jutluses Santa Martas (14-IX-2018), et rist õpetab meile seda, et elus on läbikukkumine ja võit.. Me peame suutma taluda ja kannatlikult taluda kaotusi.
Isegi need, mis vastavad meie pattudele, sest Ta maksis meie eest. "Sallige neid Temas, paluge andestust Temas", kuid ärge kunagi laske end võrgutada sellest aheldatud koerast, mis on kurat. Ja ta soovitas meil kodus vait olla, me võtaksime 5, 10, 15 minutit risti ees...Väike ristikivi roosipärja peal: vaadake seda, sest see on kindlasti kaotuse märk, mis kutsub esile tagakiusamist, kuid see on ka "Meie võidu märk, sest Jumal on seal võitnud".
Siis saame (meie) kaotused muuta (Jumala) võitudeks.
Ramiro Pellitero Iglesias
Navarra Ülikooli usuteaduskonna pastoraalteoloogia professor.
Avaldatud aastal Kirik ja uus evangeliseerimine.
