Traditsioon süütavad küünlad surnute jaoks majas on võimalik viis nende mälestuse elus hoidmiseks. Valgus tähistab ka elavate ja surnute ühinemist. Usk on parim varjupaik neile, kes peavad läbima igasuguse ja erilise kaotuse leinaprotsessi. Põlev küünal sümboliseerib Jeesust kui maailma valgust.. Valgus, mida ka meie tahame jagada ja Jumalale pakkuda.
"Mina olen tõeline valgus", ütles Jeesus oma jüngritele: "Teie olete maailma valgus... Paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja ülistaksid teie Isa, kes on taevas" (Mt 5:16). (Mt 5:16). Mt 5,16.
Kristluse algusaegadel süüdati surnud pühakute, eriti märtrite haudadel küünlaid või õlilampe, kasutades valguse sümboolikat kui Jeesuse Kristuse kujutamist. "Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus", Johannese 1:4.
Seepärast ongi tänapäeval oleme harjunud süütama küünlaid surnuile, asetades Jumala kätte selle palve me pakume usus. See sümboliseerib ka soovi jääda sinna, koos nendega, koos Jumalaga, palvetades ja eestpalvetades meie ja kogu maailma vajaduste eest, tänades, ülistades ja kummardades Jeesust. Sest kus on Jumal, seal ei saa olla pimedust.
Küünalde süütamisel meie surnuile on intiimne mõõde, mis puudutab igaüht meist ja meie vaikivat dialoogi Jumalaga. See põlev küünal saab sümboliks jumalikule tulele, mis põleb igaühes meist.Valgus, mille sümboliks on Jeesus, kuid mille osa me kõik kristlastena oleme, teeb meid selle valguse lahutamatuks osaks.
"Usu valguses palume me palvetada koos meiega Püha Neitsi Maarja. Ja olgu ta Jumala eestkostja meie palvete eest".
Liturgilised küünlad on seotud kindla usuga Jeesusesse Kristusesse kui "maailma valgustavasse valgusesse". Jeesus kõneles neile taas, öeldes: "Mina olen maailma valgus; kes mind järgib, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Jh 8,12.
Küünalde süütamine tähendab antud juhul teadmist Jumalast, kes on teejuht pimeduses. ja kes oma Poja kaudu, kes laskub meie peale, avab meie silmad ja teeb meid oma kohaloleku, oma tähelepanu vääriliseks.
Seepärast pannakse katoliku kirikus lisaks surnuaiale mõeldud küünaldele küünlad ka altarile ja tabernaakli lähedusse. Nad saadavad pühitsusi ja neid kasutatakse peaaegu kõigis sakramentides, alates ristimisest kuni viimse armulauani, välja arvatud lepituse sakrament, asendamatute sümboolsete elementidena.
Paasaküünal
See süüdatakse ülestõusmispühade ööbimise ajal, püha laupäeval, pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu lihavõttepühapäeval, et tähistada Jeesuse ülestõusmist. Seejärel jäetakse see altarile kogu idapühade ajaks ja kustutatakse nelipühal.
See on süüdatud Kristuse ülestõusnud valguse märgiks, kes naaseb surnuist, et valgustada oma lastele teed ja pakkuda end nende päästmiseks.
Ristimisküünal
Ristimise ajal esitab preester küünla, mis on süüdatud paasaküünlaga.
Valge küünal ristimise sakramendis on sümbol, mis tähistab juhatust Kristusega kohtumise teel. mis omakorda on meie elu valgus ja maailma valgus. See sümboliseerib ka Kristuse ülestõusmist.
Votivatsiooniküünlad
See pärineb ladina keelest votummis tähendab lubadust, pühendumust või lihtsalt palvet.
Need küünlad on sarnased surnuaiaküünaldega. Usklikud süütavad neid altari, krutsifiksi, Neitsi Maarja või pühakuju ees. Neil on täpne tähendus: nad väljendavad soovi usaldada oma sõnu ja mõtteid. Need süüdatud küünlad on enamikus kirikutes tavalised. Nad teenivad ohvrit, konkreetset kavatsust ja nendega kaasneb isikliku palve aeg.
Tabernaakli küünal
Kristuse ihu kohalolekut tähistav valgus, mis valgustab Tabernaaklit, on igale kristlasele, kes kirikusse siseneb, kergesti äratuntav.
Tänapäeval on see paljudes kohtades lamp, mitte küünal, kuid siiski on see üks tähtsamaid ja väärtuslikumaid: põlev leek, mis sümboliseerib Jeesust ja nende usku, kes teda armastavad. See on ammendamatu valgus, mis jääb põlema ka siis, kui me kirikust lahkume.
Advendiküünlad
Advendipärg, mis on Euroopa komme, sai alguse 19. sajandi keskel, et tähistada jõulueelset aega.
See koosneb põimitud igihaljastest okstest koosnevast pärgast, millel on neli küünalt. Igal advendipühapäeval süüdatakse üks küünal ja palve, millega kaasneb piiblilugemine ning võib laulda laulu.
Altariküünlad
Neid on kasutatud püha missa ajal vähemalt alates 12. sajandist. Need küünlad meenutavad meile esimeste sajandite tagakiusatud kristlasi, kes pidasid öösel või katakombides salaja küünlavalgel missat.
Neid võib kasutada ka sissepääsu- ja lõpuprotsessioonidel. Mass. Nad viiakse sinna, kus evangeeliumit loetakse kui võidukäiku Kristuse sõnade üle.
Kui diakon või preester astub lihavõttepühade ööbimise ajal pimedasse kirikusse, lausub või laulab ta "Kristuse valgus", millele usklikud vastavad: "Täname Jumalat". See laul tuletab meile meelde, kuidas Jeesus tuli meie patu ja surma maailma, et tuua meile Jumala valgus.
Küünalde süütamine surnuile
Seda iidset kommet, et surnu jaoks süüdatakse küünlaid, harrastasid juba roomlased, veelgi varem etruskid ja veelgi kaugemal egiptlased ja kreeklased, kes kasutasid surnu jaoks küünlaid matuserituaalides. Kristlikus religioonis on lähedase inimese haua külastamine, lillede toomine, surnu jaoks küünalde süütamine ja palvetamiseks peatumine lohutav ja lohutav tegevus.
Kuna küünlad lahkunute jaoks on pulseerivad valvurid, väikesed valguse killud, mis jälgivad meie lahkunud lähedaste teed rahule, on seetõttu hea komme süüdata küünlad lahkunute jaoks ja jätta need hauakividele, et valgustada kalmistute ööd. Surnute küünalde valguses, mis põleb välja, toitudes omaenda vahast, tunneme ära inimelu, mis on aeglaselt hääbumas.
Ohver, mille me jätame, süütades küünlaid surnuile, on ohver, mis saadab meie palvet tegudega ja muudab meie usu kavatsuse käegakatsutavaks. Kaitse, seega kaitse ja juhatus, need on peamised funktsioonid, mida täidetakse, kui süüdatakse küünlaid surnuaiale. Igal aastal on kombeks neid uuesti süüdata 1. novembril, pühade päeval, ja 2. novembril, hingedepäeval või ülestõusmispühal.
Lisaks surnuaiale mõeldud küünaldele mängivad küünlad olulist rolli ka palmipuude pühapäeval toimuval tuha ja palmide õnnistamisel. Samuti sakramentides, kirikute ja kalmistute pühitsemisel ning äsja pühitsetud preestri missal. Värvide ja päevade kaupa võivad küünlad aidata meil tõhustada ja ergutada palvehetki.
Neid küünlaid, mida me süütame, võib preester õnnistada, et aidata meil palvetada haigete eest ja asetada end Jumala kätte.
2. sajandil otsustasid roomlased, et ametlikuks leinavärviks on valge, seega olid surnute küünlad valged. Seda värvi tunnustasid Euroopa kuningannad kuni 16. sajandini. Valge leina tuletab meile meelde surma kahvatust ja seda, kui habras me selle ees oleme, kinnitades meie hinge puhtust.
Sest sümboliseerivad erilist ootamise ja ettevalmistamise aega, näiteks võime jõuluõhtusöögi ajal süüdata advendipärja valgeid küünlaid.. Vahepeal võime perena palvetada, et laps Jeesus sünniks iga pereliikme südames.
See on ka valge, paasaküünal. Võib-olla on see kõige paremini äratuntav oma suuruse ja välimuse poolest, sest see võib olla üle meetri pikk ja värviliste kujunditega.
Vana-Egiptuses peeti punast värvi viha ja tule sümboliks. Samuti seostati seda kõrbega, mis on surmaga seotud koht. Vana-Roomas seostati seda värviga, mis tähistas valatud verd, ning seda seostati nii leina kui ka surmaga.
Näiteks, punaste, roosade või burgundiapunaste küünalde süütamine advendipärgal tähistab meie armastust Jumala vastu ja Jumala armastust, mis meid ümbritseb. Need vastavad kolmandale advendipühapäevale ning nende tähendus on rõõm ja rõõm, sest Jeesuse sünd on lähedal.
1502. aastal dikteerisid katoliku monarhid, et must peaks olema ametlik leinavärv. Kõik see on kirja pandud "Pragmática de Luto y Cera", mis on kirjalik protokoll selle kohta, kuidas tol ajal leina pidi toimuma.
