ANNETAGE PRAEGU

CARF Sihtasutus

19 jaanuar, 22

Suur koomik Molière'i ja valede austajate kohta

15. jaanuaril möödub 400 aastat selle prantsuse kirjaniku sünnist, kes oli otsustanud eristada tõelist ja valet pühendumist ning keda mõnikord nimetati selle eest libertiiniks.

Molière'i aasta tähistamine

Prantsusmaa tähistab Molière'i aastat suure koomiku 400. sünniaastapäeva puhul 15. jaanuaril 1622. aastal.

Ta on universaalse teatri põhinimi, näitleja ja autor, kes suri keset etendust "Kujuteldav haige mees". Molière'ile on igavesti omane komöödiatrupi elurõõmus ja rõõmus rändamine, kuni mõni võimas isik leiab võimaluse seda sponsoreerida või oma teenistusse võtta, nagu juhtus meie autoriga koos Louis XIV-ga.

Aga aja möödumine võib olla muutnud Molière'i pigem stereotüübiks kui reaalseks isikuks.Mõnikord on teda kujutatud kui vastandlikku isikut, kes on olnud vastandunud väljakujunenud võimudele, eelkõige kirikule, mis väidetavalt keelas koomikute matmise pühale maale.

Ükski dokument ei kinnita seda väidet ja Molière'i puhul ei olnud see ka tõsi. Siiski, lihtne on pidada Tartuffe'i autorit antiklerikaalseks ja vabameelseks. Tegelikult kritiseeris Molière selles näidendis vaid võltshuvide silmakirjalikkust..

Siiski on alati oht, kui püütakse eristada tõelist ja valet uskumust: paljud uskmatud ei ole sageli huvitatud sellise eristamise tegemisest, sest see sunnib neid oma hinnanguid piiritlema, ning mõned usklikud on ülemäära kahtlustavad ja arvavad kangekaelselt, et nende arusaam usust on ainus vastuvõetav arusaam. Tegelikkuses ei ole kummalgi positsioonil seda huumorimeelt, mida Molière'i elu ja looming kehastab.

Molière'i ja valedest pühendunutest - Ekspertartiklid - Prantsusmaa

Molière (1622 - 1673) Prantsusmaal sündinud koomikograaf.

Molière'i Tartuffe'is

Markiisid, arstid, pilkatud abikaasad, pedantlikud "väärtuslikud" naised... olid Moliére'i satiiride peategelased, kuid nad võtsid seda kriitikat paremini vastu kui religioossed silmakirjatsejad, kes võitlesid Tartuffe'i keelustamise eest.

Nad ei tahtnud autori sõnul tunnistada, et komöödiad on mõeldud pahede parandamiseks ühiskonnasja et kas armastada või mitte armastada lava on maitse küsimus. Molière kirjutab oma Tartuffe'i proloogis, et olid kirikuisad, kellele meeldis teater, ja teised, kellele mitte.

Peaaegu alati templis põlvitav tegelaskuju, kes ohkab ja vaatab vahepeal taeva ja maa poole, ei olnud religiooni ründamine. Rõhutades kellegi skrupulsiivsust, kes tundis end ärritatuna sellest, et on tapnud kirbu, kui ta oli palves segaduses, ei kritiseerinud neid, kes palvetasid.

Samuti ei olnud ateismi märk hukka mõista nende suhtumist, kes olid oma õnne parandanud, harrastades meelitamist ja täites oma huuled alandlikkuse, armu ja taeva headuse väljenditega.

Lisaks, Molière'i "Tartuffe'i" teoses ründab valedest alandustest, sest me peaksime olema ettevaatlikud nende suhtes, kes peavad end väärtusetuks ja sisemiselt kogu pattu ja ülekohut. Kuid komöödia lõpus paljastatakse silmakirjalik Tartuffe, sest Orgon, tema kaitsja, kuuleb teda ütlemas, mida ta tegelikult arvab.

Tartuffe'ile on tegelikult oluline ainult väline skandaal: "See on selle maailma skandaal, mis teeb süüteo, ja see ei ole mitte patustamine, vaid vaikides patustamine".. See on näide sellest, kuidas vooruse välimus võib viia kõige suuremate pahedeni.

Ei ole liialdus öelda, et vale voorus on sageli seotud patutunde järkjärgulise kadumisega. Vale voorus on leebuse laps.

Seal, kus puudub kindel kristlik voorus, ei ole vaimse elu teljeks mitte armastus Kristuse vastu ega armastus Kristuse vastu, vaid enesekeskne inimene, kes tahab oma päästet teenida pühenduste repertuaariga.

 

Koostöös:

Antonio R. Rubio Plo
Lõpetanud ajaloo ja õiguse eriala
Rahvusvaheline kirjanik ja analüütik
@blogculturayfe / @arubioplo

VOCATION 
MIS JÄTAB OMA JÄLJE

Abi külvamiseks
preestrite maailm
ANNETAGE PRAEGU