Jesús Meleán on seminarist Cabimase piiskopkonnast Venezuelas.
Tema perekonnas, kuigi tegemist on katoliku perekonnaga, on vähesed pühendunud: enamik neist ei käi regulaarselt kirikus. Ka Jeesus kuulus selle enamuse hulka, käies ainult siis, kui tegemist oli surnud sugulase mälestusmissa või sünnipäeva tänutähega.
Pärast seda, kui ta oli osalenud Venezuelas toimunud programmi "Perekondlikud kohtumised", mis on pühendatud noortele ja perekonnale, tundis ta, et Jumal kutsub teda muutma oma elu, otsima Teda ja kohtuma iga oma pereliikmega Jumala armastuse kaudu.
"Sellest hetkest alates hakkasin end kirikule pühenduma ja vähehaaval, ilma et oleksin seda ise märganud, olin täis kohustusi ja teenisin Jumalat igal võimalikul viisil. Samal ajal olin lõpetamas oma ülikooliharidust ja olin aastaid tutvuses, millel olid tõsised plaanid abielluda.
Lõpetasin ülikooli, omandasin sotsiaalse kommunikatsiooni eriala ja asusin kohe tööle piirkondlikus telejaamas, kus mul läks kohe esimesest hetkest peale väga hästi, saades uudistesaadete põhisaate moderaatoriks.
Minu apostlirühmas valiti mind selle programmi piirkondlikuks koordinaatoriks, kus ma elasin. See viis mind kohustuste võtmiseni Jumala teenistuses, mis mulle meeldis ja täitis mind. Just see pani mind oma koguduses rohkem teenistust võtma, kuni selleni, et töölt tulles jõudsin kogudusse ja läksin üksi koju magama. Kuigi see väsitas mind, ei olnud mul midagi selle vastu: ma tahtsin üha rohkem ja rohkem teenida.
Siis hakkasin tundma, et midagi on puudu, et ma tegin kõike, mis mulle meeldis, kuid ma tundsin, et Jumal tahab minust rohkem, et ma võiksin anda rohkem.
Sel ajal tundsin, et minu töö ei täida mind täielikult, ma mõtlesin ainult sellele, et lähen kirikusse teenima. Mul hakkasid tekkima probleemid oma tutvussuhtes, kus ma ei tundnud end teostatuna ja seal oli palju probleeme, mis lõppesid suhte purunemisega.
Kõik see pani mind küsima endalt, mida Jumal tegelikult minust tahab. Oma vaimulikku juhendaja abiga alustasin oma otsustusprotsessi ja mida sügavamale ma endasse süvenesin, seda enam tundsin, et Jumal kutsub mind millegi suureks, kutsub mind andma kõike, jätma kõik Tema jaoks.
Ainuüksi mõte sellest täitis mind hirmuga, hirmudega, eitamisega, mis viis mind selleni, et ma ignoreerisin täielikult kõike, mida ma tundsin, ma tahtsin kurtidele kõrvadele pöörata kõik, mis minu ümber toimus.
See viis mind vaimse kuivuse kogemiseni, kus ma tundsin end kirikus halvasti, katkendlikult, sel ajal otsides kohta, kus ma end hästi tundsin, tegin otsuse lahkuda oma töökohast ja leida teine, kus ma kestsin ainult 1 kuu ja astusin jälle tagasi.
See oli isegi nelipüha virgitsemise ajal, kus ma palvesin Jumalat, et ta annaks mulle andeks, et ma teesklesin, et olen kurt, et ma teesklesin, et elan Temale selga pöörates.
Sel hetkel hakkasin taas tundma kõike seda, mida ma ei olnud pikka aega tundnud, seda kutset oma südames, seda häält, mis ütles mulle: "Tule ja järgi mind!" Sel hetkel tõusin püsti ja ütlesin: "Jah, ma tahan alustada oma protsessi seminaris, sest ma tundsin, et mind on kutsutud sellesse kutsumusse.".
Sellest hetkest alates algas protsess minu perega. Neil ei olnud lihtne minu otsust vastu võtta, kuid Jumal oskas panna minu teele inimesi, kes andsid mulle jõudu selleks hetkeks, mil ma elasin, ja ka puudutada nende südamed, et nad suudaksid minu otsuse vastu võtta.
Ma õppisin filosoofiat Maracaibo peapiiskoplikus seminaris Venezuelas ja kui ma alustasin oma teoloogilisi õpinguid, otsustas minu piiskop, et minu väljaõppe huvides peaksin oma õpingud lõpetama siin Hispaanias, täpsemalt Bidasoa Rahvusvahelises Seminaris ja Navarra Ülikoolis.
Selle olukorraga silmitsi seistes pidin uuendama oma jah, eralduma täielikult oma perekonnast ja alustama seda uut seiklust, kuid kahtlemata olid Jumalal minu jaoks siinpool maailma suured asjad varuks.
