Esiteks, Püha Joosepi reaalsus ja pühakute osadus. (2-II-2022). "Pühade osadus on just kirik". (Katoliku kiriku katekismus, nr 946). Ta ei mõtle, et pühakud saavad osadust, ütles paavst naljaga pooleks, meenutades oma lapsepõlves antud vastust. Pühad, kes on taevas, on meie eestkõnelejad Jumala ees, meie patroonid, meie patroonid taevas. (sest võib-olla me kanname tema nime) või vennad ja õed, kellele me võime olla pühendunud ja keda me võime usalduslikult kohelda. Lisaks sellele on pühade osaduskond ka palverännakul olev kirik maa peal, mis koosneb nii õigetest kui ka patustest.
Siinkohal tõi paavst välja kiriku ilusa määratluse: "Kirik on päästetud patuste kogukond". Ja ta lisas: "Kedagi ei saa kirikust välja jätta, me kõik oleme päästetud patused. Ühelt poolt moodustavad kõik kristlased (vaimselt) ühe keha koos Kristusega. (vrd 1 Kor 12 12; 26-27)Me oleme Temaga ühenduses usu ja ristimise kaudu. Ja see ongi pühade osadus.
Sellest järeldas ta kolm järeldust: esiteks, solidaarsus nii heas kui halvas: "Ma ei saa olla ükskõikne teiste suhtes, sest me kõik oleme osa ühest ihust, osaduses. Selles mõttes mõjutab isegi ühe inimese patt alati kõiki ja iga inimese armastus mõjutab kõiki.
Teiseks: kristlased "on üksteisega sügavalt seotud ja see side on nii tugev, et isegi surm ei suuda seda lõhkuda", nii et pühade osadus hõlmab ka surnuid [kes on puhastustules].
Kolmandaks: pühade osadusse kuuluvad ka maa peal viibides patused, isegi "need, kes on usust lahti öelnud, kes on usust taganenud, kes on kiriku tagakiusajad, kes on oma ristimist eitanud, (...) jumalateotajad, kõik need". Me kõik oleme vennad läbi ristimise, meid seob side, mida ei saa hävitada miski ega keegi maa peal.
Tõepoolest, nagu II Vatikani kirikukogu rõhutab (vt Lumen Gentium, nr 14 ja 15), "kuuluvad" patused, kui nad on ristitud, ebatäielikult või ebatäielikult pühade osadusse, milleks on kirik. Ja kui nad ei ole ristitud, siis on nad "pühitsetud" Kiriku saladuse juurde ja on mingil moel temaga seotud niivõrd, kuivõrd nad otsivad tõde ja elavad sidusalt armastuses.
Eelviimane katehhees oli umbes Püha Joosep, hea surma patroon (9-II-2022). Seoses eelnevaga ja püha Joosepi surmaga (mille puhul Neitsi Maarja ja Jeesus Natsaretis ettevaatavalt abistasid) tuletas Franciscus meelde abi, mida me kristlased traditsiooniliselt palume pühalt Joosepilt surma hetkel (vt Benedictus XV, Motu proprio Bonum sane, 25-VII-1920).
Katehhoosis viitas Franciscus selles punktis emeriitpaavst Benedictus XVI kirjale, kes oma 95. sünnipäeva lähenedes tunnistas, et on teadlik surma reaalsusest: "Ma seisan surma pimeduse ees, surma pimeda ukse ees". Ja Franciscus märkis: "Ta on andnud meile head nõu! Niinimetatud "heaolu" kultuur püüab kõrvaldada surma reaalsust, kuid koronaviiruse pandeemia on seda taas kord dramaatiliselt esile toonud".
Meenutades pandeemia dramaatikat, rõhutas ta, et "kristlik usk ei ole viis surma hirmu manamiseks, vaid aitab meil sellega silmitsi seista"; ta valgustab seda saladust valgusega, mis tuleb Kristuse ülestõusmisest (vrd 1Kr 15,12-14).
See aitab meil anda sellele positiivse tähenduse, ka selle elu jaoks, näha seda uute silmadega (mitte koguda materiaalseid hüvesid, vaid suhtumist ja heategevust); see kutsub meid üles hoolitsema haigete eest, mitte "ära visata" eakaid, et nad saaksid surra rahus, võimalikult humaansel viisil, täna nad provotseerivad surma (eutanaasia) või aitavad kaasa enesetapule. "Elu on õigus, mitte surm, mida tuleb tervitada, mitte pakkuda. Ja "elu algus ja lõpp on alati müsteerium, müsteerium, mida tuleb austada, saata, hoolitseda, armastada".
Lõpuks lõpetati katehhees Püha Joosepi katehheesiga, mille teemaks oli mõtisklus teemal Püha Joosep, universaalse kiriku kaitsepühak (16-II-2022). Franciscus pöördus tagasi püha Joosepi põhiülesande juurde kaitsta ja hoolitseda Jeesuse ja Maarja eest, kes on "meie usu kõige kallim aare" (Pius IX, 1871).
"Päästeplaanis", märgib paavst, "ei saa kristlikus traditsioonis Poja eraldada emast", sellest, kes "edenes usu palverännakul ja säilitas ustavalt oma liidu Pojaga kuni ristini". (Lumen gentium, 58), nagu tuletab meile meelde teine Vatikani kirikukogu.
Ta lisab, et "Jeesus, Maarja ja Joosep on teatud mõttes kiriku algne tuumik". Ka meie, nagu ta kirjutab Patris corde, 5: "peame alati küsima endalt, kas me kaitseme Jeesust ja Maarjat kogu oma jõuga, kes on salapäraselt usaldatud meie vastutusele, meie hoole alla, meie hoole alla." Mis mõttes? Selles mõttes, et kristlastena on meie ülesanne kaitsta ja kaitsta meeste ja naiste elu, südant ja tööd ning ka kirikut: "Kristlaseks olemine ei tähenda mitte ainult usu vastuvõtmist, usu tunnistamist, vaid ka oma elu kaitsmist, omaenda elu, teiste elu, kiriku elu".
Seega, "Iga näljane ja janune inimene, iga välismaalane, iga sisserändaja, iga riieteta inimene, iga haige, iga vang on "Laps", keda Joosep valvab".. Ja me peame Joosepilt õppima ka seda, kuidas neid kaupu "valvata". (kes tulevad meie juurde koos kirikuga)Armastada last ja tema ema; armastada sakramente ja Jumala rahvast; armastades vaeseid ja meie kogudust". (vt Patris corde, 5).
"Tänapäeval on see tavaline, see on igapäevane asi, kiriku kritiseeriminetuua esile vastuolusid - neid on palju - rõhutada patte, mis on tegelikult meie vastuolud, meie patud, sest kirik on alati olnud on patuste rahvas kes leiavad Jumala armu".
"Küsigem endilt - kutsub Franciscus meid üles -, kas me oma südames armastame kirikut sellisena, nagu ta on: Jumala rahvas teekonnal, paljude piirangutega, kuid suure sooviga teenida ja armastada Jumalat".
Tegelikult," märgib ta, "ainult armastus teeb meid võimeliseks rääkima tõtt täielikult ja erapooletult; ütlema seda, mis on vale, kuid ka tunnistama kogu head ja pühadust, mis on kirikus olemas, alustades just Jeesusest ja Maarjast. Armastada kirikut, valvata kirikut ja käia koos kirikuga".
Aga," hoiatab ta, "kirik ei ole see väike grupp, mis on preestrile lähedal ja käsutab kõiki, ei. Kirik on me kõik, me kõik. Kirik on me kõik, me kõik. Teel. Kaitske üksteist, kaitske üksteist. See on ilus küsimus: kui mul on kellegagi probleeme, kas ma püüan teda kaitsta või mõistan ta kohe hukka, räägin temast halvasti, hävitan ta?" Ja Franciscus lõpetab, paludes Püha Joosepi eestpalvet kõigi eest.
Ramiro Pellitero Iglesias
Navarra Ülikooli usuteaduskonna pastoraalse teoloogia professor.
Avaldatud ajakirjas "Kirik ja uus evangeliseerimine".
