In the Maarja kool me õpime, mida me kõik vajame. Ta kui kiriku eelkäija ja ema ning samal ajal kui esimene jünger, on kristliku ja kirikliku eristamise mudel ja süda.
Maarja saab seemisse (loomade söödakaussi) sattunud skandaalis teada, et Jumal tahab olla lähedane ja tuttav. Et ta tuleb vaesuses ja toob rõõmu ja armastust, mitte hirmu. Ja et ta tahab meile toiduks saada. Seal mõtiskleb ta seimis lamava Jumala ilu üle.
Kui teised lihtsalt mööduvad ja elavad, ja mõned on üllatunud, siis Neitsi Maarja hoidis - hoidis, hoidis - kõiki neid asju, mõtiskledes nende üle oma südames. (Lk 2:19; vrd. ka värss 51).
Tema suhtumine väljendab küpset ja viljakat usku. Petlemma pimedast tallist sünnitab ta maailma Jumala Valguse. Maarja läbib juba praegu eelaimdusena sellest, mis tuleb, risti, ilma milleta ei ole ülestõusmist.
Ja nii aitab Maarja - leiab Francis - meil ületada ideaalide ja tegelikkuse vahelist kokkupõrget.
Kuidas? valvamise ja mediteerimise abil. Võiks öelda, nagu paavst hiljem, et see toimub Maarja südames ja tema palves: kuna ta armastab ja palvetab, siis on Maarja enne oma palvet, selle ajal ja pärast seda võimeline nägema asju Jumala vaatepunktist.
"Esiteks, Maarja on hoidja, see tähendab, et ta ei hajuta. Ta ei lükka seda tagasi, mis juhtub. Ta hoiab kõike oma südames, kõike, mida ta on näinud ja kuulnud. Ilusad asjad, nagu see, mida ingel oli talle öelnud ja mida karjased olid talle rääkinud. Aga ka asjad, mida on raske aktsepteerida: oht rasestuda enne abielu, nüüd aga selle talli, kus ta sünnitas, tühine kitsikus. See on see, mida Maarja teeb: ta ei vali, vaid ta valvab. Ta võtab reaalsust sellisena, nagu see tuleb, ta ei püüa seda varjata, oma elu välja mõelda, ta hoiab seda oma südames."
Ja siis on veel teine suhtumine. Kuidas Maarja valvab? Ta teeb seda mediteerides, põimides sündmusi omavahel:
"Mary võrdleb erinevaid kogemusi, leides neid ühendavad varjatud niidid. Tema südames, tema palve Ta teeb seda erakordset operatsiooni: ta ühendab ilusat ja koledat; ta ei hoia neid lahus, vaid ühendab neid." Ja seepärast," ütleb paavst, "ongi Maarja katoliikluse ema, sest ta ühendab, mitte ei eralda. Ja nii tabab ta kogu tähendust, Jumala perspektiivi.
Noh, "see kaasav pilk, mis ületab pinged, hoides ja mediteerides südames, on emade pilk, kes pingetes ei lahuta, vaid valvab neid ja nii kasvab elu. See on pilk, millega nii paljud emad oma laste olukordi omaks võtavad. See on konkreetne pilk, mis ei kaota südant, mis ei muutu probleemide ees halvaks, vaid asetab need laiemasse horisondile".
"Emad," jätkab ta, "teavad, kuidas ületada takistusi ja konflikte, nad teavad, kuidas sisendada rahu. Nad suudavad muuta ebaõnnestumised uuestisünni ja kasvu võimaluseks. Nad teevad seda, sest nad teavad, kuidas kasvatada. Emad teavad, kuidas kaitsta, nad teavad, kuidas hoida elu niite koos, kõiki neid"..
Tänapäeval vajame "inimesi, kes suudavad kududa osaduse niite, kes vastandavad liiga palju okastreeritud lõhestamise niite. Ja emad oskavad seda teha," ütleb Franciscus.
Paavst rõhutab emade ja naiste võimet seda teha: "Emad ja naised vaatavad maailma mitte selleks, et seda ära kasutada, vaid selleks, et anda sellele elu: südamega vaadates suudavad nad hoida unistused ja konkreetsuse koos, vältides aseptilise pragmatismi ja abstraktsuse triivimist".
Talle meeldib rõhutada, et kirik on ema ja naine. "Ja kirik on ema, ta on selline ema, kirik on naine, ta on selline naine".
Ja ta järeldab, nagu ta on seda ka teistel juhtudel teinud, seda tagajärge kiriku jaoks:
"Seepärast ei saa me leida naise kohta kirikus, kui me ei peegelda teda nais-ema südames. See on naise koht kirikus, suur koht, millest tulenevad teised konkreetsemad, teisejärgulisemad kohad. Aga kirik on ema, kirik on naine".
See lõpeb uue aasta üleskutsega: "...et kuna emad annavad elu ja naised kaitsevad maailma, siis tehkem kõik tööd emade edendamiseks ja naiste kaitsmiseks".
Ramiro Pellitero Iglesias, Navarra Ülikooli usuteaduskonna pastoraalse teoloogia professor.
