Renars Birkovs on preester, kes on sündinud Lätis, väikeses Balti riigis, mille pindala on väiksem kui Andaluusia ja kus elab vaevalt kaks miljonit inimest. Ta asub Leedu ja Eesti vahel, kuid tal on ka ühine piir Venemaaga ja Valgevenega, mis asetab selle väikese riigi praegu maailma julgeoleku seisukohalt strateegilisele kohale.
Läti on multireligioosne ühiskond. Katoliiklased moodustavad umbes viiendiku elanikkonnast, kusjuures Läti õigeusu kirikul on kõige rohkem poolehoidjaid. Läti õigeusu kirik on Läti suurim õigeusu kirik. Leedu -ja Eesti - üks kõige ateistlikumaid riike maailmas, kus katoliiklasi on vaevalt üle 6000.
Läti katoliku kirikul on neli piiskopkonda, seminari ja mitu usuasutust. Kommunism, nagu ka teistes naaberriikides, kiusas kirikut, eriti selle esindajaid, karmilt taga. Rohkem kui viis aastakümmet kestnud diktatuuri ajal korraldas valitsus tagakiusamisi erinevates vormides. Algusest peale, Stalini ajal, oli tagakiusamine konkreetne: preestrite arreteerimine, küüditamine... Hiljem, kui nad nägid, et need meetodid ei olnud kiriku vastu võitlemisel nii tõhusad, kui nad arvasid, hakkasid nad usklikke ja noori preestreid petma ja manipuleerima teabega, millega nad šantažeerisid neid usust ja teenistusest loobuma. See jättis kirikukogukonda sügava haava.
Renars Birkovs kasvas üles hääbuva kommunismi tingimustes ja keset demokraatiale üleminekut, kuid tema vanemad ja vanavanemad on talle jutustanud lugusid sellest, kuidas nad pidid ateistliku diktatuuri keskel oma usku elama ja kommunistlik. Kui nad pidid lapse ristima, siis tegid nad seda diskreetselt ja näiteks kuna jõulud olid tööpäev, siis pidid nad kirikusse minema öösel või väga varahommikul, sest keegi ei tohtinud teada.
See noor läti preester on eriti pühendunud piiskop Theophilus Matulionisele, esimesele Leedu kommunismimärtrile, kes teenis preestrina väga lähedal tema kodukihelkonnale. Tema kodumaal oli palju märtreid, kellest mõned on õndsaks kuulutamisel. Esimestel aastatel, pärast Teist maailmasõda, olid paljud preestrid vangistatud, oli palju välist tagakiusamist... Renarsi jaoks on nad nagu tema isad oma preesterlus. Nende tunnistus lohutab teie usku ja teie kutsumust.
Renars kasvas üles katoliku peres, hoolimata aastakümnete pikkustest rünnakutest kiriku vastu ja vaatamata sellele, et tegemist on enamuselt katoliikliku piirkonnaga. õigeusu. See oli see kogemus usu, et kutse preesterlus. Ta tundis tugevat tõmmet, eelkõige seetõttu, et see tundus talle midagi üleloomulikud ja eriline ja teiseks, sest paljud head teod, et preestrid et inimesed saaksid Jumalale lähemale tulla. Seega tundis ta, et see on tema koht.
Ta astus seminari ja kui ta oli pühitsetud preestriks, sai tema piiskopilt saatis ta Hispaaniasse õppida Navarra Ülikoolis kanoonilist õigust tänu CARF fondi toetusele.
Oma esimesel ordineeritud teenistusaastal teenis ta hooldekodus ja üks proua koridoris ütles talle, et ta on ateist, hakkas teda hüüdma ja teda põlglikult kiruma. Renars istus tema kõrval kümme minutit ja kuulas teda. Seejärel rääkis ta naisele oma elust, oma kogemustest jne. Ta rääkis talle ka, et tema vanaema oli väga religioosne. Lõpuks jätsid nad väga kenasti hüvasti. Ta sai aru, kui oluline on, et ei karda alandlikult seista seal, kus preester ei ole teretulnud. Nii nagu Jeesus, alandlikult ja lahkelt kõiki kutsudes.
Ühiskondades, mis on üha enam sekularistid ja kaugel Jumalast, on sellel noorel mehel selge, millised relvad peavad preestritel olema käepärast, et neile paljudele ohtudele vastu astuda: "Kõige tähtsam on tähistada Euharistia täieliku pühendumusega; peab olema sügav palveelu; ja peab olema osadus preestritega, samuti peab olema pidev väljaõpe ja haridus.