1921. aastal - nüüd on selle sajandat aastapäeva - julges üks tuntud Itaalia intellektuaal, Giovanni Papini, avaldada Kristuse ajaloo, mis erines kõigist eelnevatest väga palju. Ta oli 40-aastane ning varasemate filosoofiate ja religioonide ikooniklast.
Teie Itaalia kirjandusoli väga nietzscheanlik, nagu ta oli demonstreerinud oma Valmis mees (1913). Ta teeskles, et on elus ja kirjanduses üks, ja väljendas oma eksistentsiaalset pettumust järgmiste sõnadega: "Siin on maetud mees, kellest oleks võinud saada jumal".
Ta oli koputanud ideoloogiate ustele, et seada kahtluse alla kõik, mida saab mõelda. Ta läks isegi nii kaugele, et avaldas Jumala mälestused (1911)See raamat on näide äärmuslikust ateismist, kus Jumal seab oma olemasolu kahtluse alla ja mässab nende vastu, kes teda ignoreerivad.
Kirjanik oli oma elus jõudnud põhja, hoolimata sellest, et tal oli perekond Giacinta Giovagnoliga, katoliiklasest ja kannatlikust naisest. Aga ühel päeval alustas ta kristlike raamatute lugemise seiklust.Augustinuse Tunnistused, Püha Ignatiuse Vaimulikud harjutused, Püha Franciscus de Sales'i sissejuhatus vagadusesse... See rahutus viis ta paratamatult evangeeliumide lugemine ja nende üle mõtisklemine.
Ta leidis, et nad ei väljendanud tavapärast eluviisi. Vastupidi, Ta leidis neis ootamatu mässu vormi, mis äratas tema elurõõmu ja kirjandusliku inspiratsiooni.
Giovanni Papini Giovanni Papini (Firenze, 1881 - 1956) Itaalia kirjanik ja luuletaja. Ta oli üks aktiivsemaid kultuurilise ja kirjandusliku uuenemise edendajaid, mis toimus tema kodumaal 20. sajandi alguses, ning paistis silma oma kergusega kirjanduskriitika, filosoofia, religiooni ja poliitika käsitlemisel.
Sel ajal luges ta Léon Bloy'd, prantsuse kirjanikku, keda iseloomustas poleemika, kes oli kodanliku kristluse fustianist ja eksalteeritud ning sundimatu proosa viljeleja, kes pidas end võitlejaks positivismi ja oma aja ühiskonna skeptitsismi vastu.
Giovanni Papinit tuli imetleda tema vägivaldse ja energilise keelekasutuse eest. Nii Bloy kui ka Papini puhul on omadussõnad teravad viskerelvad ja nende hulgas ei puudu väljendid nagu "haisev", "verejanuline", "ebapuhas"... Kristuse ajaloos ei ole neid kunagi piisavalt, et kasutada Palestiina usuliste ja poliitiliste võimude vastu religioosses Jeesuse aegvaid ka kirjatundjatele ja variseridele.
Üks Papini suuri avastusi selles raamatus on õndsused. Ta ei pea neid nõrkuse või konformismi väljenduseks.
Vastupidi, need paeluvad teda kui eluviis, mis paneb teda endast kõrgemale tõusma. Nad on lootus tõelisemale elule, kus intelligentsusest ei piisa.. Muuhulgas avastab ta, et vaimselt vaeseks olemisest ei piisa, et olla vaene. On vaja olla teadlik omaenda ebatäiuslikkusest.
Ta saab ka aru, et nõrgad ei ole mitte nõrgad, vaid need, kes on kangekaelsed vaimsete hüvede saavutamisel. Ta kirjutab, et need, kes nutavad, ei ole kurvad, vaid on õnnistatud, kui nad valavad pisaraid kurja pärast, mida nad on teinud, ja hea pärast, mida nad oleksid võinud teha. Ta rõhutab, et need, kes tõesti nälgivad ja janunevad õigluse järele, on need, kes usaldavad Jumala tahet, ja et halastajad ei ole need, kes halastavad teisi, vaid need, kes halastavad ka iseennast.
Kristuse ajalugu (1921), raamat, mis oli suur edu, hoolimata sellest, et mõned kirjanikud ja luuletajad sildistasid teda kui suurt ajale sobivate ideede manipulaatorit.
Mitte ainult õndsusavaldused, vaid kogu evangeelium on sõnum, mis on adresseeritud viimastele. Nii näeb seda Papini, kes on veendunud, et Jumal on määranud viimased esimesteks.
Hoolimata oma minevikust ülbe intellektuaalina, peab ta end ikka veel viimaste hulka kuuluvaks, ja seetõttu on Heade Uudiste tal palju öelda.
Ta otsis ammu üliinimest ja tema Kristuse ajalugu on kinnitus, et ta on leidnud selle inimese, mitte oma aja filosoofiate uue inimese. Passiooni kirjeldustes on ühendatud lüürilisus ja realism, mis ei säästa ka kõige julmemaid üksikasju. Papini järeldus järelsõnas on, et Ristilöödud on piinatud armastuse pärast meie vastu. Kuid nüüd piinab ta meid oma halastamatu armastuse jõuga.
Antonio R. Rubio Plo, Licenciado en Historia y en Derecho. Escritor y analista internacional.
@blogculturayfe / @arubioplo
