Madridi Navarra Ülikooli peakorteri Aula Magna oli Omnes-CARFi foorumi "Euroopa vaimne kriis" võõrustajaks. Teema, mis on tekitanud suuri ootusi, mida peegeldas ka kohtumisel osalenud arvukas publik.
Omnes'i direktor Alfonso Riobó avas Omnes-CARFi foorumi, tänades kõnelejaid ja osalejaid nende kohaloleku eest ning tõstes esile professor Weileri intellektuaalset ja inimlikku taset, kes on kolmas Ratzingeri auhinna laureaat, kes osaleb Omnes-CARFi foorumil. Omnes'i direktor tänas ka sponsoreid Banco Sabadelli ja Viajes el Corte Inglés'i religioosse turismi ja palverännakute osakonda selle foorumi toetamise eest, samuti Navarra Ülikooli kristluse ja kultuuri magistrit.
Professor María José Roca modereeris istungit ja tutvustas Joseph Weilerit. Roca juhtis tähelepanu kaitsele "et õiguste austamise kontekstis on Euroopas võimalik visioonide paljusus". mida kehastas professor Weiler, kes esindas Itaaliat Euroopa Inimõiguste Kohtus kohtuasjas Lautsi v. Itaalia, mis otsustas vabaduse kasuks ristirahade olemasolu suhtes Itaalia avalikes koolides.
Weiler alustas oma doktoritööd sellega, et rõhutas, et "Euroopa kriis ei ole ainult poliitiline, kaitsevõime või majanduslik. See on eelkõige väärtuste kriis". Selles valdkonnas selgitas Weiler väärtusi, mis tema arvates on Euroopa mõtlemise aluseks ja mida ta nimetas "Euroopa kolmainsuseks": "demokraatia väärtus, inimõiguste kaitse ja õigusriik".
Need kolm põhimõtet on Euroopa riikide alus ja need on hädavajalikud. Me ei taha elada ühiskonnas, mis ei austa neid väärtusi, väitis Weiler, "kuid neil on probleem, nad on tühjad.Nad võivad minna heas või halvas suunas.
Weiler on selgitanud seda põhimõtete tühjust: demokraatia on valitsemise tehnoloogia; see on tühi, sest kui on ühiskond, kus enamik inimesi on halvad inimesed, siis on ka halb demokraatia. "Samamoodi annavad hädavajalikud põhiõigused meile vabadusi, kuid mida me selle vabadusega teeme? Sõltuvalt sellest, mida me teeme, võime teha head või halba; näiteks võime teha palju halba, mida kaitsevad vabadus väljendusviis.
Lõpuks märkis Weiler, et sama kehtib ka õigusriigi kohta, kui seadused, millest see tuleneb, on ebaõiglased.
Selle reaalsuse ees on Weiler kaitsnud oma postulaati: inimene püüab "anda oma elule tähendust, mis ulatub kaugemale meie isiklikust huvist".
Enne Teist maailmasõda, jätkas professor, "oli see inimlik soov kaetud kolme elemendiga: perekond, kirik ja kodumaa. Pärast sõda need elemendid kadusid, ja see on arusaadav, kui võtta arvesse nende seostamist fašistlike režiimidega ja nende kuritarvitamist. Euroopa muutub ilmalikuks, kirikud tühjenevad, patriotismi mõiste kaob ja perekond laguneb. Kõik see tekitab vaakumi. Siit tuleneb Euroopa vaimne kriis: "selle väärtused, "Euroopa püha kolmainsus" on hädavajalikud, kuid need ei rahulda elu mõtte otsimist. Mineviku väärtused: perekond, kirik ja riik ei ole enam olemas. Seega valitseb vaimne vaakum".
Kindlasti ei taha me naasta fašistliku Euroopa juurde. Aga kui võtta näiteks patriotism, siis fašistlikus versioonis kuulub üksikisik riigile, demokraatlik-republikaanilises versioonis kuulub riik üksikisikule.
Põhiseaduse ekspert küsis konverentsil, kas mittekristlik Euroopa on võimalik. Sellele küsimusele, jätkas Weiler, saame vastata vastavalt sellele, kuidas kristlikku Euroopat määratletakse. Kui me vaatame "kunsti, arhitektuuri, muusikat ja ka poliitilist kultuuri, siis on võimatu eitada kristliku traditsiooni sügavat mõju tänapäeva Euroopa kultuurile".
Kuid mitte ainult kristlikud juured ei ole mõjutanud Euroopa kontseptsiooni: "Euroopa kultuurilistes juurtes on oluline Ateena mõju. Kultuuriliselt on Euroopa süntees Jeruusalemma ja Ateena vahel.
Weiler märkis, et lisaks sellele on väga märkimisväärne, et kakskümmend aastat tagasi "suures arutelus Euroopa põhiseaduse preambuli üle alustati seda Periklese (Ateena) tsitaadiga ja räägiti valgustusjärgust ning lükati tagasi mõte lisada sinna viide kristlikele juurtele". Kuigi see tagasilükkamine ei muuda tegelikkust, näitab see suhtumist, millega Euroopa poliitiline klass läheneb Euroopa kristlike juurte küsimusele.
Teine võimalik määratlus kristlikule Euroopale oleks, kui seal oleks "vähemalt kriitiline mass praktiseerivaid kristlasi". Kui meil seda enamust ei ole, on raske rääkida kristlikust Euroopast. "See on kristliku minevikuga Euroopa," rõhutas jurist. "Täna oleme postkonstantinoopilises ühiskonnas. Nüüd"ütles Weiler, "kirik (ja usklikud: loominguline vähemus) peab otsima teist viisi, kuidas ühiskonda mõjutada"..
Alfonso Riobó, Joseph Weiler ja María José Roca. ©Rafael Martín
Joseph Weiler on juhtinud tähelepanu kolmele võtmepunktile selles Euroopa vaimses kriisis: arusaam, et usk on eraasi, vale arusaam neutraalsusest, mis on tegelikult valik ilmalikkuse kasuks, ja arusaam üksikisikust kui subjektist, kellel on ainult õigused, kuid mitte kohustused:
Weiler on selgesti selgitanud, kuidas me eurooplased oleme "Prantsuse revolutsiooni lapsed ja ma näen palju kristlikke kolleege, kes on võtnud omaks selle idee, et religioon on eraasi. Inimesed, kes ütlevad armulaua laua taga, kuid ei tee seda oma töökaaslastega, sest nad arvavad, et see on midagi privaatset.
Siinkohal meenutas Weiler prohvet Miika sõnu: "Inimene, sa oled saanud teada, mis on hea, mida Issand sinust tahab: ainult et teeksid õigesti, armastaksid headust ja käiksid alandlikult oma Jumalaga" (Miika 6, 8) ja märkis, et "seal ei öelda, et käiksid salaja, vaid et alandlikult. Alandlikult kõndimine ei ole sama, mis salaja kõndimine. Kas postkonstantistlikus ühiskonnas on hea poliitika oma usku varjata, sest on olemas tunnistamise kohustus?".
Siinkohal osutas Weiler sellele teisele "Prantsuse revolutsiooni pärandile". Weiler illustreeris seda ohtu hariduse näitel. Punkt, milles "ameeriklased ja prantslased on ühes voodis. Nad arvavad, et riigil on kohustus olla neutraalne, st ta ei tohi eelistada üht või teist usku. Ja see viib neid arvama, et avalik kool peab olema ilmalik, ilmalik, sest kui see oleks religioosne, siis oleks see neutraalsuse rikkumine.
Mida see tähendab? See tähendab, et ilmalik perekond, kes soovib oma lastele ilmalikku haridust, võib saata oma lapsed riigi poolt rahastatud avalikku kooli, kuid katoliku perekond, kes soovib katoliku haridust, peab maksma, sest see on erakool. See on vale arusaam neutraalsusest, sest see valib ühe võimaluse: ilmaliku võimaluse.
Seda saab näidata Madalmaade ja Suurbritannia näitel. Need rahvad on mõistnud, et tänane sotsiaalne lõhe ei ole näiteks protestantide ja katoliiklaste vahel, vaid religioossete ja mitte-religioossete vahel. Riigid rahastavad ilmalikke koole, katoliku koole, protestantlikke koole, juudi koole, moslemikoole... sest ainult ilmalike koolide rahastamine tähendab ilmaliku valiku eelistamist".
"Jumal palub meil käia alandlikult, mitte käia salaja", Joseph Weiler, Ratzingeri auhind 2022.
Professor Weileri loengu viimases osas vaadeldakse seda, mida ta nimetab "Uus usk on Euroopa sekulariseerumise selge tagajärg: uus usk on õiguste vallutamine".
Kuigi, nagu ta väitis, kui õigus seab inimese keskmesse, siis on see hea. Probleem on selles, et keegi ei räägi kohustustest ja vähehaaval "muudab see inimese enesekeskseks. Kõik algab ja lõpeb minuga, täis õigusi ja mitte mingeid kohustusi".
Ta selgitas: "Ma ei mõista inimest tema religiooni järgi. Ma tunnen religioosseid inimesi, kes usuvad Jumalasse ja on samal ajal kohutavad inimesed. Ma tean ateiste, kes on õilsad. Kuid ühiskonnana on midagi kadunud, kui võimas religioosne hääl on kadunud".
Kuid "mittesekulariseerunud Euroopas", selgitas Weiler, "oli igal pühapäeval ja igal pool üks hääl, mis rääkis kohustustest, ja see oli õigustatud ja oluline hääl. See oli kiriku hääl. Nüüd ei suuda ükski Euroopa poliitik Kennedy kuulsat kõnet korrata. Me saame näha sellise ühiskonna vaimseid tagajärgi, mis on täis õigusi, kuid mitte kohustusi, mitte isiklikku vastutust."
Küsimusele, milliseid väärtusi peaks Euroopa ühiskond taastama, et vältida seda kokkuvarisemist, vastas Weiler eelkõige "isiklikule vastutusele, ilma milleta on tagajärjed väga suured". Weiler kaitses kristlikke väärtusi Euroopa Liidu loomisel: "Võib-olla oli Euroopa Liidu loomisel tähtsam kui turg rahu".
Weiler väitis, et "ühest küljest oli see väga tark poliitiline ja strateegiline otsus, kuid mitte ainult. Asutajad: Jean Monet, Schumman, Adenauer, De Gasperi... veendunud katoliiklased, tegid teo, mis näitas usku andestusse ja lunastusse. Kas te arvate, et ilma nende tunneteta oleksid prantslased ja sakslased viis aastat pärast Teist maailmasõda kätt surunud, kust need tunded ja see usk lunastusse ja andestusse pärinevad, kui mitte katoliku kristlikust traditsioonist? See on Euroopa Liidu tähtsaim edu.
Juudi päritolu ameeriklane sündis 1951. aastal Johannesburgis ja on elanud nii Iisraelis kui ka Suurbritannias, kus ta õppis Sussexi ja Cambridge'i ülikoolis. Seejärel kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus ta on õpetanud Michigani ülikoolis, seejärel Harvardi õigusteaduskonnas ja New Yorgi ülikoolis.
Weiler on tunnustatud Euroopa Liidu õiguse ekspert. Joseph Weiler on juudi päritolu, abielus ja viie lapse isa, Ameerika Kunsti- ja Teaduste Akadeemia liige ning Navarra Ülikooli ja Hispaania CEU San Pablo audoktori aunimetusega.
Ta esindas Itaaliat Euroopa Inimõiguste Kohtus kohtuasjas Lautsi vs. Itaalia, kus tema kaitsmine ristide olemasolu eest avalikes kohtades on eriti huvitav tema argumentide ettenägelikkuse, tema analoogiate lihtsuse ja eelkõige kohtu ees esitatud argumentatsiooni taseme tõttu, öeldes näiteks, et "sõnum sallivusest teiste suhtes ei tohi olla tõlgendatud sõnumiks sallimatusest omaenda identiteedi suhtes".
Weiler rõhutas oma argumendis ka individuaalsete vabaduste tegeliku tasakaalu tähtsust, mis on iseloomulik traditsiooniliselt kristlikele Euroopa rahvastele ja mis "näitab riikidele, kes usuvad, et demokraatia sunnib neid oma religioosset identiteeti kaotama, et see ei ole tõsi".
1. detsembril annab Püha Isa Franciscus apostelliku palee Sala Clementinas üle Ratzingeri auhinna 2022 isale Michel Fédou ja professor Joseph Halevi Horowitz Weilerile.
María José Atienza.
Avaldatud ajakirjas Kirik ja uus evangeliseerimine, www.omnesmag.com
