Paljusid kristlasi painavad elu tagasilöögid ja ettenägematud sündmused. Sellised olukorrad nagu pandeemia pikaajalise karantiiniga kaasnevad olukorrad on loomulikult koormavad neid. Üldiselt kipume me väga närviliseks muutuma, isegi kui see on tingitud ainult sellest, et asjad ei ole päeva jooksul läinud nii, nagu oodatud. Me unustame, et kristlus on üllatuste religioon, nagu paavst Franciscus tavatses öelda. See ei ole fatalistlik religioon, kus kõik on kindlaks määratud ja võib juhtuda ainult teatud viisil. Jumal on ettenägelik, ta teab paremini kui meie, mis on meie jaoks hea, ja aeg-ajalt sekkub ta meie elu rutiini ja muudab seda. See ei ole uus. See juhtus Vana Testamendis ja see juhtub ka Uues Testamendis. Päästmise Jumal on üllatuste Jumal.
Mooses, karjane, kes on aastaid tagasi Egiptusest põgenedes teinud endale, oma naisele ja lastele elu, on üllatunud, kui ta avastab, et Jumal on valinud just teda oma rahva päästmiseks. Kuidas ta kavatseb esitada end vaaraole, kui ta teab juba ette, et vastus tema palvele lubada Iisraeli rahval lahkuda on eitav? Miks peaks tema rahvas nõustuma sellega, et ta on kutsutud neid uuele maale juhtima? Need on argumendid, et öelda Jumalale ei, et ehmatada arusaamatu valiku üllatusest. Ja see kõik algas sellest, et Mooses oli tõusnud mäele, kui ta täheldas kummalist nähtust, et põõsas põleb, ilma et ta oleks süttinud (2Ms 3, 6). Ka kristlane peab oma silmad ja kõrvad lahti hoidma, et näha, mida Jumal temalt tahab, üle selle pildikülluse, mis meid iga päev ründab. Püha Vaim külvab meie igapäevast kõndimist murede ja inspiratsioonidega. Kuulakem teda, kuid pidagem meeles, et tema kuulamine tähendab, et peame olema avatud üllatustele.
Prohvet Saamuel on samuti üllatunud mees. Ta läheb salaja Petlemma, et võida üks Iisai poegadest Iisraeli kuningaks (1Saam 16:1-13). Alguses juhindub ta füüsilisest välimusest, noormeeste väljanägemisest, kuid Jumal üllatab teda, valides noorima poisi, Taaveti, karjase, kes ei olnud sel ajal majas. See oli üllatus Saamuelile, aga ka Taavetile. On silmatorkav, et noormees ei takista oma võidmist. Ta lihtsalt laseb end teha. Ta usaldab Jumala poolt saadetud prohvetit ja Jumal tasub talle, tehes Messiast tema järeltulija. Ka meie ei tohi panna takistusi oma teele ja aktsepteerida Jumala ettenägemist isegi neis asjades, mis meile ei tundu loogilised ja mida me oleksime teinud teisiti. Kõigepealt üllatus, aga siis heakskiit, usaldus Jumala vastu, kes on eelkõige Isa.
Uues Testamendis on Paulus veel üks suur üllatus Jumalalt. Ta ei olnud mitte Kristuse jünger, vaid äge tagakiusaja, üks neist, kes arvas, et teeb Kristuse tagakiusamisega Issandale teenet, kaldudes kõrvale farismaatilisest õigeusust, milles ta oli üles kasvanud. Jälle jumalikku üllatust, seekord Damaskuse teel. Tagakiusaja vastus on: Issand, mida sa tahad, et ma teeksin (Apostlite teod 9:6). Taas kord on alandlikkus, endine elu jääb seljataha. On olemas punkt, kust ei ole tagasipöördumist, sest parem elu on valitud, isegi kui tee, mida mööda kõndida, võib olla kitsas.
Kõigepealt üllatus, aga siis aktsepteerimine, usaldus Jumala vastu, kes on eelkõige Isa.
Muidu on Jeesus Jumala kõige ootamatum üllatus. Ta oli üllatus juutidele, kes ootasid sõdalast ja võidukat Messiat, sest ta sündis sõimus ja suri ristil. Jeesus on jätkuvalt üllatuseks kõigi aegade inimestele, sest tema sõnad ületavad selle maailma kategooriad ja väärtused. Ta ise täidab oma avalikku elu üllatustega. Ta üllatab samaarlanna, kui ta peatub temaga rääkima, kuigi ta on juut (Jh 4:9), ta üllatab Sakkeust, kui ta palub jääda tema majja (Lk 19:5), ja ta üllatab ka rikast noormeest, kui ta palub tal talle järgneda ja loobuda oma varast (Mk 10:21). Üllatus nõuab kuulekust, kuid selle noore mehe puhul näeme, et ta ei võtnud üllatust vastu ja lahkus suures hädas, sest tal oli palju vara.
Paavst Franciscus tuletab meile meelde, et me peaksime hoidma oma südameid avatud Jumala üllatustele.. Kõige üllatavam kõigist on Jeesuse ülestõusmine. Kõige paremini võtsid seda vastu naised, kes jooksid seda jüngritele kuulutama (Mt 28:8), kuid need mehed, kes olid nautinud Meistri lähedust, ei tahtnud seda üllatust vastu võtta. Nii oli ka Toomasega, kuid nagu paavst ütles 2018. aasta lihavõttepühadel, on Issandal kannatust ka nende suhtes, kes ei lähe nii kiiresti. Ta on kannatlik igaühega meist.
Antonio R. Rubio Plo
Lõpetanud ajaloo ja õiguse eriala
Rahvusvaheline kirjanik ja analüütik
@blogculturayfe / @arubioplo
