Mon Carmelo on pärit katoliku perekonnast, kus oli neli õde ja vend, kes käisid alati pühapäeviti missal, palvetasid roosiaega ja pühitsesid sõna. Ta astus 12-aastasena "uudishimust" väikesesse seminari. "Ma ei teadnud, et see on seminari, kuni kuulsin oma koguduse preestrilt teadaannet, et seal on eksam neile, kes soovivad astuda väiksesse seminari. Nii et ma küsisin oma vanematelt, kas ma võin teha eksami, et sisse astuda. See oli nende jaoks üllatus," selgitab ta.
Mon Carmelo tunnistab, et ta astus seminari ilma selgete ideedeta. Ja kuigi mõned asjad olid tema jaoks rasked, ütleb ta, et vaatab neile neljale aastale väikeseminaris tagasi rõõmuga: "Ma õppisin palju asju ja seal Ma avastasin oma kutsumuse preestriks. Ma avastasin, et Jumal kutsus mind olema preester".
Tol ajal oli ta 15-aastane ja väga hirmul, kuid tal oli suur usaldus Issanda vastu. Segaduses palus ta oma palves: "Tee see kõik mulle selgeks, Issand, tee see kõik mulle selgeks. Ma olen väga noor, ma ei tea, mida teha. Kuid ma tundsin teie kutset ja palun teid, et te aitaksite mul sellele vastata.
Neile, kes arvavad, et ta astus seminari liiga noorena, on tal vastus: "Nagu ma ütlesin, astusin sisse ilma igasuguse plaanita saada preestriks. Kuid ma pean ütlema, et minu aastad filosoofia õppimisel olid ühed mu elu parimad. Minu kutsumus preestriks hakkas kasvama. Ma hakkasin mõistma Issanda kutset".
Kuna Mon mõistis, et vajadus preestrite järele nende piiskopkonnas, inimeste janu sakramentide järele Ja sel hetkel "teadsin ja tundsin, et Issand palub mind preestriks. Seepärast ütlesin JAH. Kes ma olen, et öelda ei tema kutsele olla tema instrument? Kahtlemata oli see üks JAH, millel oli suur usaldus Jumala halastuse ja armu vastu.
Ta mäletab suurepäraselt päeva, mil ta ütles Issandale "jah". "Ühel suvel saatis mu rektor mind väga kaugel saarel asuvasse külla, kus polnud elektrit, kus polnud midagi. See oli väga raske, sest ma olen pärit suurlinnast ja ma ei olnud harjunud elama ilma vahenditeta. Rektor saatis mind sinna õpetama inimesi palvetama, saatma neid, õpetama katekismust, andma katekismustunde noortele ja vanadele ning eelkõige aitama püha missat pidada, sest selles külas tähistatakse armulaua ainult kord kahe kuu jooksul. Sellel saarel ütlesin ma Issandale "jah".
"Peaaegu iga päev on mul ristimisi. Esimese kolme nädala jooksul, mil olin Filipiinidel diakonina, ristisin üle 50 lapse.
Seejärel saatis tema piiskop ta õppima kell Bidasoa rahvusvaheline seminar kus ta on olnud neli aastat.
"See on olnud imeline paar aastat ja mul on olnud väga lõbus. Mulle on meeldinud perekondlik õhkkond, õppejõudude kiindumus, seminaristide omavaheline vennalik armastus, akadeemiline tase, mis on olnud jõhker. See on olnud suurejooneline kogemus. Ma naasin oma Masbate'i piiskopkonda, kus olin tänu saadud väljaõppele kõigeks valmis. Olen väga tänulik kogu abi eest, mida olen Bidasoa seminaris saanud," ütleb ta.
Kui ta pühitsetakse preestriks, saadab piiskop ta kogudusse. "Noored armastavad noori, uusi preestreid. Nad tahavad näha preestreid, kes on väga elujõulised, kellel on nende jaoks suur süda. Minu jaoks tuleb olla alati rõõmsameelne, palju naeratada ja alati nendega koos olla. Naeratamine ja alati olemas olemine, kui sind vajatakse, on kaks kõige olulisemat asja noorte evangeliseerimisel." kinnitab.
Ta usub ka, et noored peavad tundma, et kirik armastab neid ja vajab neid. "Meie suur väljakutse on muuta nad osaks koguduse suuremast usukogukonnast. See ei ole lihtne. Aga naeratamise ja palvetamise jõuga, Jumal teeb imesid, sest me võime nendega kergesti vestlusesse astuda, kui nad näevad sind alati rõõmsana ja õnnelikuna," ütleb ta.
Paljud väidavad, et Filipiinid on kõige katoliiklikum riik Aasias, katoliikluse tugipunkt kontinendil. Kuid ilmalikkus mõjutab ka riiki. "Rohkem kui kaks aastat kestnud pandeemia on olnud Masbate'i provintsile väga raske. Nüüd oleme taastumas nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Viimastel aastatel, noored on kirikust eemaldunud".
Et seda suundumust noorte seas ohjeldada, on tema kogudus koostanud evangeliseerimisprogrammi, et minna saartele, küladesse ja naabruskondadesse, et saata ja anda noortele katoliiklikku haridust. "See on suur apostellik vajadus. Nii et me ei pane pahaks minna kaugetesse kohtadesse ja ronida mägedesse, et anda noortele katehheesi," ütleb ta.
Teine tema piiskopkonna mure on vajadus preestrite järele. "On palju kohti, kus kus inimesed janunevad väga sakramentide järele, kuid preestrite vähese arvu tõttu saavad nad neid külastada vaid kord kuus. Mul on väga kahju nii paljudest inimestest, kes saavad Issandat armulauale vaid kord kuus, sest meil ei ole preestreid. See teeb mulle väga haiget.
Filipiinidel diakonina töötamine tähendab, et Mon valmistab ette erakorralisi armulauateenistujaid, et aidata neil euharistiat jagada nendes kaugetes ja kadunud mägikülades.
Lisaks sellele pastoraalsele tööle on Mon valmistunud õpetama ladina keele kursust oma piiskopkonna seminaris ja õpetab hispaania keelt oma piiskopkonna katoliku ülikoolis.
Ja miski, mis täidab teda rahuloluga, sest ta on Filipiinidel diakoniks ordineeritud: "Peaaegu iga päev on mul ristimine. Esimese kolme nädala jooksul diakonina ristisin üle 50 lapse.
Marta Santín
Usuteabele spetsialiseerunud ajakirjanik.