Meil on ees teekond, mida iseloomustab palve ja jagamine, vaikimine ja paastumine, kui me ootame ülestõusmispühade rõõmu.
Empezamos la Cuaresma con el Miércoles de ceniza y la Escritura nos dice: «Ahora, oráculo del Señor, convertíos a mí de todo corazón con ayuno, con llanto, con luto. Rasgad los corazones y no las vestiduras; convertíos al Señor, Dios vuestro, porque es compasivo y misericordioso, lento a la cólera, rico en piedad; y se arrepiente de las amenazas» Joel 2,12-13.
Need on prohveti sõnad, mida ta rääkis, kui Juuda oli sügavas kriisis. Nende maa oli laastatud. Oli tulnud rohutirtsude katk ja hävitanud kõik; nad olid söönud kõik, mis põllul kasvas, isegi viinamarjaistanduste pungad. Nad olid täielikult kaotanud kogu aasta saagi ja viljad.
Nende õnnetuste taustal kutsub Joel inimesi üles mõtlema oma eluviisile eelnevatel aastatel. Kui neil läks kõik hästi, olid nad unustanud Jumala, nad ei palvetanud ja nad olid unustanud oma ligimese.. Nad lootsid, et maa kannab ise vilja, ja tundsid, et nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Neil oli mugav teha seda, mida nad tegid, ja nad ei pidanud vajalikuks elada elu teisiti.
Kriis, mida nad läbi elasid, peaks Joeli arvates panema neid mõistma, et üksi, seljaga Jumalale, ei saa nad midagi teha. Kui neil oli rahu ja toit, siis mitte tänu nende endi teenetele. Kõik see on Jumala kingitus, mille eest nad peaksid olema tänulikud.. Siit ka tungiv üleskutse muutusteks: convertíos de todo corazón con paastumine, con llanto, con luto, rasgad los corazones: ¡cambiad!
Kuuldes selliseid tugevaid sõnu prohvetilt, võime ehk mõelda: Vale, vale, que cambien los habitantes de Judea, pero yo no tengo que cambiar: ¡estoy muy a gusto como estoy!
Hace mucho tiempo que no he visto ni un saltamontes, tengo cosas ricas que comer y beber todos los días, tengo varias pelis pendientes de ver, esta semana tengo varios partidos que voy a ganar,… y no tengo prisa porque todavía los finales están muy lejos y ya estudiaré en serio cuando lleguen.
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina olen alati liiga laisk, et tõsiselt midagi muuta. la Cuaresma. Tõsi on see, et see ei ole eriti sümpaatne aeg nagu näiteks Jõulud.
Responsoriaalpsalmi kuulates võisime mõelda midagi sellist: "Oma suurest halastusest ja halastusest, Issand, halasta mind ja unusta mu patud. Pese mind põhjalikult kõigist mu pattudest ja puhasta mind kõigist mu üleastumistest."
Ja isegi kordades "halasta, Issand, me oleme pattu teinud", võib-olla tuli meile sisemiselt meelde, et me ütleme: Aga mul ei ole patte, ... igal juhul "väikseid patte". Ma ei tee kellelegi halba, ma ei ole pangaröövi sooritanud, ma ei ole kedagi tapnud, igal juhul ainult "pisiasju", mis on väheolulised. Ja pealegi pole mul midagi Jumala vastu, ma ei ole tahtnud teda solvata, miks peaksin ütlema, et olen pattu teinud, või paluma tema halastust?
Kui me vaatame asju selliselt, siis võivad püha Pauluse sõnad teises lugemisel kõlada korduvalt, kuid kõrgema tooniga, vajutades: "Vennad, me tegutseme Kristuse sõnumitoojatena, ja on nagu Jumal ise manitseks teid meie kaudu. Kristuse nimel palume teid Jumalaga lepitada".
Kas ma olen nii tähtis ja see, mida ma teen, on nii tähtis, et täna tulevad kõik minu vastu: prohvet Joel, Taavet oma psalmiga ja Paulus, kes pressib?
Noh, tõde on jah, Ma olen Issandale oluline. Keegi meist ei ole Jumala suhtes ükskõikne, me ei ole lihtsalt üks number miljonite inimeste seas maailmas. See olen mina, see oled sina. Keegi, kellest sa mõtled, kellest sa natuke igatsed, kellega sa tahad rääkida.
Kas sa pole kunagi olnud õnnelik, kui sa oled pärast tundi väsinud, kui keegi, kes sulle meeldib, saadab sulle mobiiltelefonile sõnumi ja küsib: "Kas sul on täna pärastlõunal plaanid?" Nojah, lõpuks ometi keegi, kes mõtleb minust! Üldiselt on üks meeldivamaid asju näha, et on inimesi, kes meid armastavad, kes mõtlevad meist ja kes kutsuvad meid kokku, et kohtuda ja koos mõnusalt aega veeta.
Sel nädalal piiblit lugedes sattusin ma mõnele sõnale inimlikust armastusest, mis on jumalik. Need on laulupeo refrään, mida armastatu laulab oma armastatule. Need lähevad nii: "Pööra ümber, pööra ümber, Shulamiit! Pöörake ümber, pöörake ümber, ma tahan teid näha". Kogus 7.1.
Tegelikult tundub, et rohkem kui laulmine, kutsuvad nad meid tantsima: "Keera, keera, keera, Sulamita! Pöörake ümber, pöörake ümber, ma tahan teid näha". Heebrea keeles kõlab see hästi: šubi, šubi šulamit, šubi, šubi... sellel on isegi rütm. Verb šub tähendab "pöörake tagasi, pöörake ümberkuid see on verb, mis heebrea piiblis tähendab ka "...".saada".
Need laulu sõnad aitavad meil mõista, mis toimub täna. Jumal, armastatud, kutsub igaüht meist tantsima, öeldes: "pöördu ümber, pöördu ümber, ma tahan sind näha".
Kutse pöördumisele ei ole mitte kellegi nõudliku, meie tegemiste peale vihastunud sõimamine, vaid armastav üleskutse pöörduda, et kohtuda Armastusega silmast silma. Keegi ei lükka meid nuhelda. Keegi, kes meid armastab, on meid meeles pidanud ja saadab meile sõnumi, et me saaksime kohtuda ja üksteisega põhjalikult rääkida, avades oma südamed.
Hea. Kuid igal juhul "Mul ei ole patte" Mis minust saab?
On palju võimalusi, kuidas selgitada, mis on pattKuid mulle tundub, et ka Pühakiri aitab meil selgitada, mis see on. Heebrea keeles "sin"Öeldakse, et jattatKas te teate, mis on Piibli antonüüm, sõna, mis väljendab mõistet "panustada"? jattat? Inglise keeles võiksime öelda, et patu vastand on "...".hea tegu"või mõni teoloog ütleks, et "armu". Heebrea keeles on chattat'i vaste šalom, rahu.. See tähendab, et Piibli jaoks ei ole ".sin" ega "rahu"on täpselt samad kui meil.
Iiobi raamatus öeldakse, et inimene, keda Jumal kutsub mõtlema ja muutuma, kogeb šalomi (Rahu) tema telgis ja kui nad otsivad tema eluruumi, siis ei leidu jattat (midagi ei puudu) vt Jb 5,24.
Nad olid nomaadid ja nende jaoks oli telk nende kodu. Maja on "patt", kui midagi vajalikku on puudu või kui see, mis on olemas, on korrastamata. See on "rahus", kui seda on rõõm näha ja seal olla: kõik on hästi üles seatud, puhas ja oma kohal.
Kui me vaatame endasseVõib-olla on meie südamed ja hinged nagu meie magamistuba või korter, kus me elame: voodi on katmata, laud on katmata, ajalehed lebavad diivanil või valamu on täis nõusid, mis ootavad pesemist. Milline rõõm on meie südamele ja hingele, kui me koristame ja korrastame!
Por eso en la confesión, cuando hacemos zafarrancho de limpieza en el jattat que llevamos por dentro, nos dan la absolución y nos dicen "mine rahus (šalom)"., te olete korras.
Sel nädalal algab paastuaeg, con el día de Miércoles de Ceniza, el Señor nos llama con amor: šubi, šubi šulamit, šubi, šubi… "vuélvete, date la vuelta que te quiero ver".
Ta armastab meid ja tunneb meid hästi. Ta teab, et mõnikord oleme veidi hooletud, ja ta tahab aidata meil koristada, et me saaksime tagasi rahulikkuse, rahu ja rõõmu.
Seepärast nõuab püha Paulus nii kindlalt: "Kristuse nimel palume teid Jumalaga lepitada", ja miks viivitada? miks lükata seda edasi? miks lükata seda teisele päevale? Püha Paulus tunneb meid ka ja kiirustab meid edasiVaadake, nüüd on päästmise aeg, nüüd on päästmise päev.
Sel tuhkapäeval leiame kindlasti ükskõik millises kirikus konfirmandi, kes viie minutiga aitab meil uuesti vormi saada.
Y, una vez, con todo en orden, el Evangelio de la Santa Misa escuchamos que Jeesus ise annab meile huvitavaid vihjeid, kuidas teha otsuseid, mis aitavad meil taas leida Jumala ja teiste armastamise rõõmu..
Esimene asi, mida ta soovitab, on see, et me mõistame, et on palju abivajajaid. meie ümber, lähedal ja kaugel, ja me ei saa jääda ükskõikseks nende suhtes, kes kannatavad..
Esimeses lugemises meenutasime, et Juudamaa rohutirtsukriisi ajal ütles Joel, et on vaja oma südant välja rebida, jagada kannatusi nendega, kes kannatavad.
Hoy día estamos viviendo en una profunda crisis. Millones de personas están en paro. Muchos sufren, sufrimos con ellos, la falta de trabajo y todas las necesidades que esto trae consigo. No podemos desentendernos de sus problemas, como si no pasara nada, ni cerrar nuestro corazón. Deben notar que estamos con ellos.
Koos nendega, kes surevad iga päev koronaviiruse pandeemias või Vahemerel sõjaterrori eest põgenedes või otsides endale ja oma peredele väärikat elu tragöödia ajal. rändekriis. Ka mujal maailmas on igapäevaelu veelgi raskem kui siin ja nad vajavad hädasti abi. "Kui te annate almust, ütleb Jeesus, siis ärgu oma vasak käsi teadvustagu, mida teie parem käsi teeb, et teie almus toimuks salaja, ja teie Isa, kes näeb salaja, maksab teile tagasi". Mt 6,3-4. SuuremeelsusSee on hea esimene otsus paastuajaks.
On olemas ka üks teine "almus", mis ei paista välja, sest on väga tagasihoidlik, kuid on väga vajalik. Tänapäeval oleme üldiselt väga tundlikud hoolivuse ja heategevuse aspektist seoses teiste füüsilise ja materiaalse heaoluga, kuid me vaikime peaaegu täielikult vaikselt vaimsest vastutusest vendade ees. Varakirikus see nii ei olnud.
See tõhus "almuste andmise" vorm on vennalikku parandamist: aidata üksteisel avastada, mis meie elus ei lähe hästi või mis võiks paremini minna.. Kas me ei ole kristlased, kes inimlikust austusest või lihtsast mugavusest kohanduvad üldise mentaliteediga, selle asemel, et hoiatada oma vendi ja õdesid mõtte- ja tegutsemisviiside eest, mis on vastuolus tõega ja ei järgi headuse teed?
Isegi kui me peame ületama mulje, et me sekkume teiste inimeste ellu, me ei saa unustada, et teiste aitamine on suur teenistus.. Samuti on hea, kui me laseme end aidata. "Alati on vaja pilku, mis armastab ja parandab, mis tunneb ja tunnustab, mis eristab ja andestab". vt Lk 22,61nagu Jumal on teinud ja teeb igaühega meist.
Junto a la limosna, la oración. "Tú, nos dice Jesús, cuando vayas a rezar, entra en tu aposento, cierra la puerta y reza a tu Padre, que está en lo escondido, y tu Padre, que ve en lo escondido, te lo pagará" Mt 6,6.
Palve ei ole pelgalt mõne lapsepõlves õpitud sõna mehaaniline ettekandmine, vaid see on armastav dialoog sellega, kes meid nii väga armastab.. Need on intiimsed vestlused, kus Issand julgustab meid, lohutab meid, annab meile andeks, aitab meil oma elu korrastada, soovitab meile, kuidas me saame teisi aidata, täidab meid julgustusega ja elurõõmuga.
Ja kolmandaks, koos almuste andmisega ja palvetamisega, paastumine. Mitte kurb, vaid rõõmusNagu Jeesus soovitab ka evangeeliumis: "Kui sa paastud, siis puhasta oma pea ja pese oma nägu, et su paastu ei märkaks mitte inimesed, vaid su Isa, kes on salajas; ja su Isa, kes näeb salajas, tasub sulle". Mt 6,17-18.
Tänapäeval paastuvad paljud inimesed, jättes end ilma ihaldusväärsetest asjadest, mitte üleloomulikel põhjustel, vaid selleks, et hoida end vormis või parandada oma füüsilist seisundit. On selge, et paastumine on hea teie füüsilisele heaolule, kuid Kristlaste jaoks on see eelkõige "teraapia", et ravida kõike, mis takistab meid oma elu Jumala tahtele kohandamast.
Kultuuris, kus meil ei ole millestki puudust, on väga hea, kui me ühel päeval natuke nälga jääme, ja mitte ainult keha tervise jaoks. See on hea ka hingele. See aitab meil mõista, kui raske on nii paljudel inimestel, kellel ei ole midagi süüa.
On tõsi, et paastumine tähendab toidust hoidumist, kuid Pühakirjas soovitatud vagaduspraktika hõlmab ka teisi ilmajätmise vorme, mis aitavad elada kainemat elu.
Seepärast, Samuti on hea, kui me paastume teistest asjadest, mis ei ole vajalikud, kuid ilma milleta on raske hakkama saada. Me võiksime pidada internetipausi, piirates oma internetikasutust tööks vajalike asjadega ja loobudes eesmärgipärasest surfamisest. Meile teeks head, kui me hoiaksime selge pea, loeksime raamatuid ja mõtleksime huvitavate asjade peale. Samuti võiksime nädalavahetusel joomisest loobuda, see oleks hea meie rahakotile ja me saaksime värskemalt ja rahulikumalt sõpradega vaikselt rääkida. Või siis võiksime paastuda filmide ja seriaalide vaatamisest argipäeviti, mis oleks hea meie õppimisele.
Kas oleks hea, kui me paastuksime terve päeva mp3- ja muude sarnaste formaatide suhtes ja kõndiksime tänaval ilma kõrvaklappideta, kuulates tuult ja linnulaulu?
Privarse del alimento material que nutre el cuerpo (el miércoles de ceniza o en cuaresma) del alcohol que alegra el corazón, del ruido que llena los oídos y las imágenes que se suceden rápidamente sobre la retina, hõlbustab sisemist valmisolekut vaadata teisi, kuulata Kristust ja saada toitu tema päästesõnast. Paastudes lubame tal tulla ja rahuldada kõige sügavamat nälga, mida me oma sisimas tunneme: nälga ja janu Jumala järele.
Dentro de dos días, los sacerdotes y diáconos impondrán la ceniza sobre nuestras cabezas mientras dicen: "Acuérdate que eres polvo y al polvo volverás". No son palabras para asustarnos haciéndonos pensar en la muerte, sino para ponernos en la realidad y ayudarnos a encontrar la felicidad. Üksinda pole me midagi: tolm ja tuhk. Kuid Jumal on kavandanud igaühele meist oma armastusloo, mis teeb meid õnnelikuks.
Nagu luuletaja Francisco de Quevedo ütles, viidates neile, kes on oma elu jooksul elanud Jumalale lähedal, kes säilitavad oma armastuse ka pärast surma: "tolmuks jäävad nad, kuid tolmuks armastuses".
Me alustame paastuaega. Rõõmus ja pidulik aeg pöörduda Issanda poole ja näha teda silmast silma.. šubi, šubi šulamit, šubi, šubi... "Pöörake ümber, pöörake ümber, ütleb meile veel kordpöörake ümber, pöörake ümber, ma tahan teid näha". Need ei ole kurvad päevad. Need on päevad, et teha teed armastusele.
Pöördume Püha Neitsi, Õiglase Armastuse Ema poole, et meie elu tegelikkust vaadeldes, isegi kui meie piirangud ja puudused on ilmselged, näeksime tegelikkust: "polvo seremos, mas polvo enamorado".
Francisco Varo Pineda, director de Investigación en la Universidad de Navarra. Profesor de Sagrada Escritura de la Facultad de Teología.
Queridos hermanos y hermanas:
Con el signo penitencial de las cenizas en la cabeza, iniciamos la peregrinación anual de la santa cuaresma, en la fe y en la esperanza. La Iglesia, madre y maestra, nos invita a preparar nuestros corazones y a abrirnos a la gracia de Dios para poder celebrar con gran alegría el triunfo pascual de Cristo, el Señor, sobre el pecado y la muerte, como exclamaba san Pablo: «La muerte ha sido vencida. ¿Dónde está, muerte, tu victoria? ¿Dónde está tu aguijón?» ( 1 Co 15,54-55).
Jesucristo, muerto y resucitado es, en efecto, el centro de nuestra fe y el garante de nuestra esperanza en la gran promesa del Padre: la vida eterna, que ya realizó en Él, su Hijo amado (cf. Jn 10,28; 17,3) [1].
En esta cuaresma, enriquecida por la gracia del Año jubilar, deseo ofrecerles algunas reflexiones sobre lo que significa caminar juntos en la esperanza y descubrir las llamadas a la conversión que la misericordia de Dios nos dirige a todos, de manera personal y comunitaria.
Antes que nada, caminar. El lema del Jubileo, “Peregrinos de esperanza”, evoca el largo viaje del pueblo de Israel hacia la tierra prometida, narrado en el libro del Éxodo; el difícil camino desde la esclavitud a la libertad, querido y guiado por el Señor, que ama a su pueblo y siempre le permanece fiel.
No podemos recordar el éxodo bíblico sin pensar en tantos hermanos y hermanas que hoy huyen de situaciones de miseria y de violencia, buscando una vida mejor para ellos y sus seres queridos. Surge aquí una primera llamada a la conversión, porque todos somos peregrinos en la vida.
Cada uno puede preguntarse: ¿cómo me dejo interpelar por esta condición? ¿Estoy realmente en camino o un poco paralizado, estático, con miedo y falta de esperanza; o satisfecho en mi zona de confort? ¿Busco caminos de liberación de las situaciones de pecado y falta de dignidad? Sería un buen ejercicio cuaresmal confrontarse con la realidad concreta de algún inmigrante o peregrino, dejando que nos interpele, para descubrir lo que Dios nos pide, para ser mejores caminantes hacia la casa del Padre. Este es un buen “examen” para el viandante.
En segundo lugar, hagamos este viaje juntos. La vocación de la Iglesia es caminar juntos, ser sinodales [2]. Los cristianos están llamados a hacer camino juntos, nunca como viajeros solitarios. El Espíritu Santo nos impulsa a salir de nosotros mismos para ir hacia Dios y hacia los hermanos, y nunca a encerrarnos en nosotros mismos [3].
Caminar juntos significa ser artesanos de unidad, partiendo de la dignidad común de hijos de Dios (cf. Ga 3,26-28); significa caminar codo a codo, sin pisotear o dominar al otro, sin albergar envidia o hipocresía, sin dejar que nadie se quede atrás o se sienta excluido. Vamos en la misma dirección, hacia la misma meta, escuchándonos los unos a los otros con amor y paciencia.
En esta cuaresma, Dios nos pide que comprobemos si en nuestra vida, en nuestras familias, en los lugares donde trabajamos, en las comunidades parroquiales o religiosas, somos capaces de caminar con los demás, de escuchar, de vencer la tentación de encerrarnos en nuestra autorreferencialidad, ocupándonos solamente de nuestras necesidades.
Preguntémonos ante el Señor si somos capaces de trabajar juntos como obispos, presbíteros, consagrados y laicos, al servicio del Reino de Dios; si tenemos una actitud de acogida, con gestos concretos, hacia las personas que se acercan a nosotros y a cuantos están lejos; si hacemos que la gente se sienta parte de la comunidad o si la marginamos [4]. Esta es una segunda llamada: la conversión a la sinodalidad.
En tercer lugar, recorramos este camino juntos en la esperanza de una promesa. La esperanza que no defrauda (cf. Rm 5,5), mensaje central del Jubileo [5], sea para nosotros el horizonte del camino cuaresmal hacia la victoria pascual. Como nos enseñó el Papa Benedicto XVI en la Encíclica Spe salvi, «el ser humano necesita un amor incondicionado.
Necesita esa certeza que le hace decir: “Ni muerte, ni vida, ni ángeles, ni principados, ni presente, ni futuro, ni potencias, ni altura, ni profundidad, ni criatura alguna podrá apartarnos del amor de Dios, manifestado en Cristo Jesús, Señor nuestro” ( Rm 8,38-39)» [6]. Jesús, nuestro amor y nuestra esperanza, ha resucitado [7], y vive y reina glorioso. La muerte ha sido transformada en victoria y en esto radica la fe y la esperanza de los cristianos, en la resurrección de Cristo.
Esta es, por tanto, la tercera llamada a la conversión: la de la esperanza, la de la confianza en Dios y en su gran promesa, la vida eterna. Debemos preguntarnos: ¿poseo la convicción de que Dios perdona mis pecados, o me comporto como si pudiera salvarme solo? ¿Anhelo la salvación e invoco la ayuda de Dios para recibirla? ¿Vivo concretamente la esperanza que me ayuda a leer los acontecimientos de la historia y me impulsa al compromiso por la justicia, la fraternidad y el cuidado de la casa común, actuando de manera que nadie quede atrás?
Hermanas y hermanos, gracias al amor de Dios en Jesucristo estamos protegidos por la esperanza que no defrauda (cf. Rm 5,5). La esperanza es “el ancla del alma”, segura y firme [8]. En ella la Iglesia suplica para que «todos se salven» ( 1 Tm 2,4) y espera estar un día en la gloria del cielo unida a Cristo, su esposo. Así se expresaba santa Teresa de Jesús: «Espera, espera, que no sabes cuándo vendrá el día ni la hora. Vela con cuidado, que todo se pasa con brevedad, aunque tu deseo hace lo cierto dudoso, y el tiempo breve largo» ( Exclamaciones del alma a Dios, 15, 3) [9].
Que la Virgen María, Madre de la Esperanza, interceda por nosotros y nos acompañe en el camino cuaresmal.
Roma, San Juan de Letrán, 6 de febrero de 2025, memoria de los santos Pablo Miki y compañeros, mártires.
FRANCISCO.
[1] Cf. Carta enc. Dilexit nos (24 octubre 2024), 220.
[2] Cf. Homilía en la Santa Misa por la canonización de los beatos Juan Bautista Scalabrini y Artémides Zatti (9 octubre 2022).
[3] Cf. ibíd.
[4] Cf. ibíd.
[5] Cf. Bula Spes non confundit, 1.
[6] Carta enc. Spe salvi (30 noviembre 2007), 26.
[7] Cf. Secuencia del Domingo de Pascua.
[8] Cf. Catecismo de la Iglesia Católica, 1820.
[9] Ibíd., 1821.
