Rolvin Romero on 41-aastane ja Filipiinidel asuva Viraci piiskopkonna preester. Ta omandas hariduse Bidasoa rahvusvahelises kirikukolledžis ja pühitseti preestriks 2006. aastal. Ta on oma piiskopi korraldusel naasnud Navarra Ülikooli, et õppida kanoonilise õiguse erialal.
Ta ütleb, et isa ei võtnud tema kutsumust väga hästi vastu, kuigi ema abiga suutis ta talle teed näidata. "Issand paelus mind preestrielu atraktiivsusega. Olin kaksteist aastat vana, kui astusin seminari. Seal leidsin õnne: olin seal, kus pidin olema, ja tegin seda, mida pidin tegema. Mul oli võimalusi keelduda, kuid ma ei teinud seda".
Kuigi ta tunnistab, et õppetööle naasmine on olnud raske, on "armastamine, mida teed" aidanud tal palju rütmi tagasi saada. Ta ütleb, et tagasipöördumine sellele maale on olnud nagu tagasipöördumine oma teise koju: "Linn on palju muutunud, kuid sügaval sisimas on see ikka veel minu vana Pamplona".
Need 14 aastat, mis ta Filipiinidel preestrina veetis, kulusid külade korraldamisele koguduseks. "Pean neid aastaid oma elu parimateks hetkedeks. See oli nullist alustamine, millel polnud midagi muud kui soov teha oma parimat. Olin enamasti vaeste kalurite ja põllumeeste keskel, õppisin palju inimeste lihtsast ja tugevast usust. Mäletan oma sealviibimise esimesi nädalaid: magasin maas ja kogusin vett koju. Hommikul ärkasin alati kalurite poolt ukse ette jäetud värske kala peale. Nad ütlevad, et suurim kala on alati preestrile. Ja see on tõsi, vaesed evangeliseerisid mind palju! Ma õppisin nende suurest usust, lihtsusest, rõõmust ja eelkõige nende suuremeelsusest.
"Meie, filipiinlased, oleme pärinud palju asju hispaanlaste rahvuslikust religioossusest. Navarra on misjonärimaa. Ma õpin palju ja nüüd mõistan palju asju, kui käin külades: nende kombeid, kaitsepühade pidusid, protsessioone...", selgitab ta.
Küsimuse peale oma pastoraalse töö kohta ütleb ta, et on väga õnnelik: "Minu jaoks ei ole see midagi imelikku. Me preestrid ei ole ordineeritud mitte enda jaoks, vaid selleks, et aidata inimesi ja olla nendega koos. On külasid, kus on ainult 5-6 inimest missal ja me võime arvata, et me ei tee midagi. Kuid me peame külvama rõõmuga, nii nagu me oleme oma esivanemate külvatud seemne vili. Nii me oleme kasvanud".
Ta on väga tänulik abi eest, mida ta on saanud heategijatelt, et ta saaks jätkata oma õpinguid, ilma milleta poleks see olnud võimalik: "On palju inimesi, kes meid aitavad ja kuigi nad seda ei näe, teevad nad palju head kiriku heaks. Toetus, mida me neilt saame, on osa Jumala üllatustest ja rõõmud, mida me kogeme, on ka nende omad. Tänan teid pidevate palvetega ja teie suuremeelsuse eest. Soovitan teid meie emale Neitsi Maarjale ja hoian teid igal pühalikus missal.
