"Ja ta läks üles mäele ja kutsus enda juurde need, keda ta tahtis, ja nad tulid tema juurde. Ja ta määras kaksteist, et nad oleksid koos temaga ja et ta saadaks nad välja jutlustama" (Mk 3,13-14).
Nende evangeeliumi sõnadega võin kokku võtta selle, mis on olnud minu kogemus paljude aastate jooksul. Ma kasvasin üles kristlike väärtustega perekonnas ja seega keskkonnas, mis soodustab sellise kutsumuse kasvatamist, nagu Issand on mulle andnud.
Kui ma 2007. aastal mõtlesin oma tuleviku üle, millise karjääri valida ülikoolis, tekkis minus mure, mida oli võimatu vältida. Mõne tuttava preestri eeskuju ja asjaolu, et osalesin aktiivselt koguduse elus, oli vahend, mida Jumal kasutas minu kutsumiseks.
Nii juhtuski, et 2008. aastal astusin ilma pikemalt mõtlemata oma piiskopkonna seminari.
Sealt edasi algas suur seiklus.
Mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem armusin ma oma kutsumusse.
Kui 2010. aasta jaanuaris tegi minu rektor mulle ettepaneku jätkata oma koolitust Bidasoa Rahvusvahelises Seminaris, oli see minu jaoks kindel märk Jumalalt, et ta kutsub mind. 2010. aasta septembrist kuni 2015. aasta juunini olid tõeliselt imelised aastad. Bidasoa kogemus ja akadeemiline väljaõpe Navarra Ülikoolis avaldasid minu elule sügavat mõju.
18. aprillil 2015 pühitseti mind Pamplonas diakoniks.
Kursuse lõpus naasin õnnelikult oma piiskopkonda.
Sama aasta 19. detsembril pühitseti mind preestriks. See oli peaaegu viis aastat tagasi".
"Ainus sõna, mis mu südamest tuleb, on aitäh!
Tänan sind, Issand, et oled mind kutsunud. Ja aitäh! neile, kes oma pingutuste ja loobumistega teevad võimalikuks paljude preestrite kujunemise."
