"Minu nimi on Paweł Piotr Labuda ja ma olen Gdański peapiiskopkonna poola preester, kes ordineeriti 2015. aastal. Kasvasin üles katoliku perekonnas, kus usku praktiseeriti tugevalt. Minu isa töötab automehaanikuna, ema õpetab põhikoolis usundiõpetust. Mul on ka nooremad vend ja õde. Minu vanemad kuulusid minu lapse- ja noorukiea ajal kiriklikku pereliikumisse ning olid ja on siiani väga tihedalt seotud koguduse eluga. Võin öelda, et neis sain Jumalalt suure kingituse, sest sealt - perekonnast, minu vanemate ja vanavanemate usust ning tänu nende palvetele - sündis minu preestrikuumus.

Pärast esimese püha õhtusöömaaja saamist olin altaripoiss oma kodukihelkonnas, Püha Risti Ülestõusmise koguduses Pruszcz Gdańskis, Gdański lähedal, ja teenisin seal umbes kümme aastat, kuni mind võeti vastu seminari. See andis mulle täiendava võimaluse süvendada oma usku, sest altaripoisiks olemine ei piirdunud ainult teenimisega missade ajal, vaid laienes ka muudele koguduse tegevustele. Siis, teismelisena, oli mul võimalus osaleda ka koguduses moodustatud noortekoguduse koosolekutel. See võimaldas mul väga lähedalt jälgida preestrite elu. Pean tänuga tunnistama, et preestrid, keda ma oma kodukirikus tundsin, andsid mulle alati head eeskuju preesterlusest. Nende preestriks olemise viis (osalemine koguduse elus, rahvale lähedane, kuid eelkõige sügava usuga) mõjutas suuresti ka minu otsust astuda seminari.

Lisaks "religioossele" tegevusele keerles minu elu teismelisena ka muusika ümber. Kuna mu ema mängis natuke klaverit, hakkas ta seda kirge mulle edasi andma juba 6-7-aastaselt. Järgnevatel aastatel arenes see minu huvi ja 13-aastaselt otsustasin minna Gdańskis asuvasse muusikakooli, mis oli omamoodi õhtu- või öökool: pärast kodulinna kooli tundide lõpetamist läksin sinna õppima kitarri ja klaverit (mind huvitas ka orel ja tänu oma kirikuõpetajale oli mul võimalus ka kirikus harjutada). Lühikese aja pärast ilmnesid esimesed õnnestumised, ka üleriigiliselt. Tänu oma õpetajale sain osaleda arvukatel muusikakursustel ja -konkurssidel, kus lisaks võistlemisele sain alati kohtuda sama kirglike inimestega. Minu huvi muusika vastu arenes sedavõrd, et hakkasin oma elu planeerides siduma oma tulevikku just selle tegevusega. Unistasin isegi sellest, et minust saab dirigent. Ja sel hetkel hakkas Jumal kõike muutma. ....

Aasta enne keskkooli lõpetamist, kui olin umbes 18-aastane, tundus mulle, et kuulen Jumala häält, mis kutsub mind üles avastama preesterluse kutsumust. Esialgu reageerisin sellele võimalusele otsustavalt, lükates selle oma mõttekäiguga tagasi; tegelikult olin kõik läbi planeerinud ja minu enda poolt kavandatud tulevik tundus väga sobiv. Kuid selle asemel, et kaduda, muutus see hääl üha valjemaks, nii et oli võimatu teeselda, et ei kuule seda. Ma teadsin, et seminari astumine tähendas kõigest loobumist, kõigest, mida olin planeerinud. Otsustasin rääkida ühe preestriga, kes, olles aastaid varem olnud samuti muusik, julgustas mind hoolikalt kuulama seda häält ja eristama, kust see tuleb. Jättes siinkohal üksikasjadesse laskumata... lõpuks, mõne kuu pärast, otsustasin ma taotleda sisseastumist Gdański seminari.

Minu seminariõppe aeg (mis siis kestis 6 aastat) oli pidev Jumala armastuse avastamine minu vastu. Lisaks filosoofilistele ja teoloogilistele õpingutele oli mul võimalus ennast paremini tundma õppida ja arendada oma suhet Jeesusega. Iga päev pakkus meie seminaris meile võimalust osaleda tunnis püha sakramendi kummardamisel, mis oli paljudele meist väga oluline. Lisaks sellele osalesime erinevates piiskopkonna ja koguduse tegevustes, pidades silmas tulevast pastoraalset teenistust (haiglad, palverännakud, puuetega inimeste hooldamine, koolid, pastoraalne töö erinevates kogukondades, hooldekodudes jne). Siiski ei puudunud hilisemast preesterlusest ka rasked ja tõeliselt rasked hetked. Väljaõppe ajal pidi iga seminarist valima endale tegevuse, milles osaleda, ja mina kuulusin kutsemuusika gruppi. Koos grupi seminaristidega ja meie prefektiga külastasime meie piiskopkonna kogudusi, juhatades missasid ja paludes palveid meie ja uute kutsumuste eest. Nii korraldas Jumal, et ma saaksin kasutada seda, mida olin varem õppinud.

Pärast minu pühitsemist preestriks 23. mail 2015 saatis piiskop mind Püha Neitsi Maarja ja Aleksandria püha Katariina taevaminemise kogudusse Reda linnas, mis asub umbes kakskümmend kilomeetrit Läänemerest. Töötasin seal kolm aastat, pöörates erilist tähelepanu noortele. Pastoraalseid tegevusi oli tõesti palju, mis tõi kaasa palju väsimust, kuid samas ka rõõmu, mis kõike tasus. Pärast kolme aastat sealset teenistust palus minu piiskop mind Rooma õppima minna. Nii alustasin 2018. aasta oktoobris õpinguid Paavstliku Püha Risti Ülikooli kanoonilise õiguse teaduskonnas. Juunis 2021 sain kanoonilise õiguse litsentsiaadi ja nüüd olen doktoriõppes. Lisaks sellele hakkasin samuti alates 2021. aastast osalema Rooma Rota tribunali õppetöös.

Pean tunnistama, et õpingud ei ole lihtsad. Kuid teisest küljest pakuvad nad mulle palju rõõmu, sest ma saan süveneda kiriku saladusesse, selle õpetusse, pidades silmas oma tulevast tööd pärast õpingute lõpetamist. Õppimine Püha Risti Ülikoolis on suurepärane kogemus, sest me üliõpilased tunneme end oodatuna ja see mõjutab kahtlemata meie kujunemist. Meie õpetajad ja kogu ülikooli personal on alati meie käsutuses. Õppimine Roomas avab ka palju muid võimalusi: saab tundma õppida kirikut selle erinevates mõõtmetes ja universaalsuses, saab luua uusi suhteid teiste inimestega ja eelkõige saab alati süvendada oma suhet Jumalaga, kuigi ei ole seotud pastoraalse teenimisega nagu varem.

Lisaks akadeemilisele reaalsusele tähendab Roomas olemine minu jaoks osalemist ka teistes reaalsustes. Iga päev on mul võimalus pühitseda armulauat õdede majas, ma jälgin ka neokateedri kogukonda ühes Rooma koguduses ja mõnikord, kui mul on õppetööst vaba aeg, käin mõnes koguduses abiks või tegelen mõne muu pastoraalse tegevusega. Vabal ajal saan tegeleda ka oma hobidega. Mulle meeldib reisida, eriti mägedesse, ja Itaalia pakub mulle selleks võimalust. Juhtub, et suvel läheme koos õpilastega oma Poola kogudusest (kus ma varem töötasin) koos Dolomiitidesse ronima. Lisaks sellele on minu huvi muusika vastu alati olemas. On tõsi, et ma ei ole aastaid harjutanud ja ei saa enam nii palju mängida kui varem, kuid tänasest vaatenurgast ei pea ma seda aega kaotatuks. Muusikaga tegelemine, iga päev paar tundi harjutamine on aidanud mul välja arendada mõned olulised harjumused (nt püsivuse, keskendumise jne osas), mis aitavad mind tänaseni õppetöös. Jumal oli seda kõike oma plaanis ette näinud.

Lõpetuseks tahaksin lühidalt mainida kiriku praegust olukorda minu kodumaal. On tõsi, et nagu ma eespool kirjutasin, on Poolas ikka veel palju religioossust ja pühendumist ning see on märgatav nii perekondade kui ka koguduste elus. Usun, et meil on ikka veel rohkem inimesi kirikutes kui teistes Euroopa riikides. Kuid see ei ole ega saa olla ainus religioossuse määraja, sest religioossus on tänapäeval ka paljude muutuste käes. Poola ei ole kahjuks enam nii katoliiklik kui varem. Kuigi praegu on palju inimesi ja perekondi, kes kasvatavad oma lapsi õiges usus, ei ole see enam sama, mis 20-30 aastat tagasi. Me peame palvetama, sest ka siin on vähem preestrikutseid. Ühiskond muutub kiiresti (nagu igal pool) ja ka Poola kirik peab lähiaastatel rohkem õppima dialoogi pidama inimestega, kelle jaoks religioossed väärtused ei ole alati nii olulised.

Usun, et selles püüdluses ei saa me unustada kõigi nende hindamatut abi, kes aitavad kaasa preestrite koolitamisele, kes peavad tulevikus selle väljakutsega silmitsi seisma.".