Joseph Jayamanna Mohottige Don on seminariõpilane Colombost, Sri Lankalt.
"Meie piiskopkonnas on üle viiesaja preestri, nii et mõnikord saadetakse meid teistesse kogudustesse, küladesse, kus ei ole preestreid, sest peapiiskonnal on suurim vastutus kasvatada ja toita Jumala rahvast meie usus. Meie piiskopkond vastutab ka suurema osa riigi seminariõppe eest, sest paljud meie piiskopkonna preestrid teenivad seminarides.
Mul on õnn kuuluda kogudusse, kus katoliku usk on väga tugev ja seetõttu on meil praegu 35 preestrit, kes on minu kogudusest. Minu elu nurgakiviks on olnud need alused, mis on pandud minu koguduse kogukonna, kiriku ja eriti Püha Joosepi poolt, kes on koguduse patroon.
Minu kutsumus tekkis kui ma teenisin altaripoisina oma koguduses Pamunugamas. Ma käisin iga päev pärast esimest pühitsemist missal. Ma ei tea, kuidas seda seletada, aga soov saada preestriks hakkas kasvama.
Kihelkonna preestri roll meeldis mulle väga ja ma tahtsin saada selliseks, nagu minu koguduse preester, seega astusin 2009. aasta jaanuaris, kui olin alles 14-aastane, Colombo Püha Aloysiuse Minor Seminari. Sellest õnnistatud päevast alates on Jumal mind oma eluteel nii kaugele viinud preesterluse poole."
"Eoo suur privileeg saada koolitust Roomas ja seejärel naasta oma kodumaale, et teenida preestrina. Meie-sugune vaene riik ei saa endale Roomas õppimise kulusid lubada, nii et teie abi on kindlasti õnnistuseks.
Üks peamisi eesmärke seminaristide saatmisel Rooma on see, et me saaksime tagasi tulla ja õpetada seminarides tulevaste preestrite koolitamisel, nii et kutsumus, mida siin Roomas kõigis aspektides kasvatatakse, oleks ühel päeval suureks abiks tuhandetele preestriks õppivatele noortele meestele."
