"Suure rõõmuga esitlen ma natuke endast. Minu nimi on João Henrique Funari Fouto ja ma olen sündinud ja kasvanud São Paulos, Brasiilias, hästi struktureeritud perekonnas. Sain oma vanematelt hea hariduse ja mul oli väga õnnelik lapsepõlv.
Minu vanemad andsid mulle edasi väärtusi, armastust ja usku, panid mind heasse kooli ja õpetasid mulle õppimise tähtsust. Nad andsid mulle ka venna ja õe, kes koos meie kolmeteistkümne nõbraga ema poolelt tagasid hea seltskonna, kellega mängida. Ma näen väga selgelt, kui olulised need Jumala kingitused on olnud minu kutsumuse jaoks. Minu vanemate tõeline armastus tegi mulle lihtsaks uskuda Jumala armastusse. Isegi kui olin usust kaugel, ei olnud mul selles kahtlust, sest need väärtused (eriti ema kindlus, mis ei olnud kunagi vastuolus tema õrnusega) ja lapsepõlve intensiivsus andsid mulle väga olulise reaalsustaju.
See reaalsustaju, mis sisaldab suurt kirge vabaduse järele, on pannud mind unistama suurematest asjadest kui peod, kuulsus jne. Meie usk oli aga mitmes mõttes nõrk (tegelikult ei õpetatud mõningaid väärtusi ja oli lahknevus selle vahel, mida meile räägiti uskuda ja mida me elasime) ning meil puudus palju selleks, et nimetada end eeskujulikuks katoliiklaseks. Lühidalt öeldes ütleksin, et puudus tõeline pühaduse otsimine. Ja me teame, et kui keegi ei lähe edasi, siis lõpuks läheb ta tagasi, ja nii juhtus minuga.
Ma ei saa kedagi selle eest noomida, sest juhtus nii, et pärast ülikooli astumist (õppisin Pauluse ülikoolis majandust) kujunes mul järk-järgult välja elu, mis oli täiesti vastuolus Kristuse õpetusega. See juhtus peaaegu "loomulikult": mul ei olnud kindlaid ja isiklikke eesmärke, nii et tegin enam-vähem seda, mida kõik teisedki (püüdes aeg-ajalt paremini teha). Kuid aastate möödudes hakkasin aru saama, et asjad ei ole õiged, ja kuigi kõik mu sõbrad näisid oma hedonistliku eluga hästi toime tulevat, sai mulle ühel hetkel selgeks, et ma pean muutuma. Kõikidest asjadest, mis mulle sel hetkel läbi käisid, oli üks eriti eriline: ma sain aru, et inimesed minu ümber ei olnud oma kohutavast elust tegelikult teadlikud, mina aga küll. Ma ei suutnud leida ühtegi vabandust, miks ma ei püüdnud oma elule tõelist mõtet leida, ja kuidagi teadsin, et oma eksistentsi lõpus hakkan ma väga kahetsema, et ma ei ole võidelnud.
Pealegi tundus mulle, et võitlemine on õigluse küsimus, sest ma ei ole kunagi ära teeninud seda head perekonda, mis mul oli. Nägin seda kui kohustust: ma pidin võtma initsiatiivi, ootamata, et teised minu ümber seda teeksid. Kuna ma olin saanud rohkem kui mu sõbrad, nõudis Jumal minult kindlasti rohkem.
Vaatamata sellele, et ma mõtlesin nagu katoliiklane, ei olnud mul katoliiklikke sõpru, mul puudus väljaõpe (ma ei teadnud näiteks, mis on vaimulik) ja mul oli veel isiksus, mida üles ehitada. On tõsi, et sellest hetkest alates langesin jätkuvalt pidevalt ja mitu korda päevas, kuid olin väga kindlalt otsustanud pühendada kogu oma elu Jumala leidmisele.
"Jumal ei lase kellelgi teda helduses võita," ütles mulle üks preester. Tegelikult vastas Ta mulle alati iga väikese sammu eest proportsionaalselt. Ma lõpetasin ülikooli (ka töötades, viimastel aastatel) ja alustasin magistriõpinguid majandusteaduses. Selle teekonna keskel nägin väga selgelt seda, mis mul juba pikka aega peas oli olnud: Jumal kutsus mind preestriks. Kummalisel kombel olin juba pöördumisest alates, kuigi ma ei olnud veel praktilises mõttes katoliiklane, tundnud soovi jätta kõik, et astuda seminari või kloostrisse, ja see soov leidis kolme aasta pärast kinnitust. Nii loobusin ma majandusõpingutest ja palusin, et mind võetaks vastu kohalikku piiskopkonna seminari. Tol ajal olin juba poolteist aastat rääkinud ühe preestriga, ja just tema oli see, kes tegi piiskopile ettepaneku saata mind ja veel üht poissi seminarist Rooma õppima. Ettepanek võeti vastu ja esimest korda saatis minu piiskopkond ühe seminari välismaale väljaõppele.
Olen nüüdseks juba aastaid Roomas olnud ja ma tõesti ei osanud ette kujutada, kui kasulik oleks olnud siia tulla. Kontakt katoliiklastega üle kogu maailma, Sedes Sapientiae Seminari väga heategevuslik õhkkond, Altomonte residentuur ja meie preestrite kvaliteet, samuti meie Paavstliku Püha Risti Ülikooli kõrge akadeemiline tase pakuvad fantastilisi võimalusi kõigile neile, kes on tõeliselt huvitatud väljaõppest.
Kõikidest positiivsetest aspektidest toon välja kaks: esiteks, meid julgustatakse palvetama, kõik julgustab meid palvetama, alustades meie ilusast ja rahulikust kirikust; teiseks, ülikoolis kogeme, et usu ja mõistuse vahel valitseb tõeline ühendus. Seal on palju filosoofilisi spekulatsioone, kuid keegi ei karda vaielda usu valguses.
Igatahes võin öelda, et olen väga õnnelik. See ei ole nii, et minu kutsumus ja õnn sõltuvad sellest, et ma siin olen, ma tean seda. Kuid siin olemine aitab mul kindlasti olla kasulikum Jumala plaanile minu elus. Minu suur soov on viia kogu see kogemus Brasiiliasse, kus nii paljud hinged ootavad kedagi, kes võiks neile näidata teed Jumala juurde. Ma olen väga tänulik ka võimaluse eest, mille mu heategijad on mulle andnud, ma palvetan nende eest iga päev ja loodan, et ka nemad palvetavad minu eest, et ma saaksin kõike seda, mida olen saanud, adekvaatselt tagasi maksta.
