"Olen Iván Bravo Calvimontes, 37-aastane piiskopkonna preester La Pazist - Boliivia.

Ma tänan Jumalat selle eest, et olen kristlane, eelkõige selle eest, et tunnen usku, mis on minu perekonnas lihtsal viisil edasi antud. Olen põlisrahva juurtega, mu vanemad on quechua päritolu, ema Potosí ja Chuquisaca vahelisest provintsist ja isa Sucrest. Perekondliku olukorra tõttu pidid mu vanemad maalt linna rännata ja seal nad said omavahel tuttavaks ning nende töö oli lihtne, sest nad ei saanud üldse koolis õppida. 

Minu isa õppis rätsepa ametit ja ema töötas koristajana. Meil on neli õde-venda ja mina olen noorim. Majanduslik olukord ja ka pereelu ei olnud lihtne, siiani ei ole minu perel oma maja, mu vanemad vennad õppisid ja asutasid oma pered, isa suri kaks aastat tagasi.

Perekonnas oleme elanud usku lihtsal viisil ja nii käisime pühapäevases missas, kui olin 13-aastane, tegin algatuse valmistuda oma esimeseks osaduseks, mis, olles õppinud katekismust, aitas mul Issandat rohkem avastada, nii pöördusin kiriku poole, kus käisime kesklinnas missal, märkustes kutsuti mind ruumi nimega oratoorium, et saaksin vabal ajal aidata, samuti arvestades, et see oli ruum isiklikuks ja kogukonna vaba aja veetmiseks.

Kahe aasta pärast lahkusin koduste nõudmiste tõttu, kuid tundsin suurt tühjust ja, organiseerides oma aega, läksin naabruses asuvasse kogudusse, kus preester võttis mind vastu ja tegi minust esipühitsuslaste katekisti ja altariteenistuja. See oli tore nooruslik periood, kuigi pidin oma aega hästi organiseerima, millest pidin loobuma juba enne kooli lõpetamist, sest nõudmised keskkoolis, kodus ja sõjaväe-eelses teenistuses olid suured. 

Ausalt öeldes, kui ma kooli lõpetasin, siis mõtlesin erinevate ülikoolikarjääride peale sotsiaalvaldkonnas kui inimkonna ja ühiskonna toetamise ja teenimise valdkonnas. Mu vanemad julgustasid mind saama elukutseliseks, et pääseda vaesusest ja ületada oma võimeid, kuid midagi oli minus ja see oli uudishimu astuda väljaõppekodusse, et saada preestriks. Nii et ma küsisin ringi ja leidsin selle kohta ja nad panid mind kutsepastoraaliga teele, õigeaegselt siseneda ja kodukutsega silmitsi seista, kõik olid sõnatu, sest nad ei oodanud, et ma astun seminari. See, mida ma tegin, oli midagi vaba ja teadlikku, ma ei saa eitada, et ma olin kurb, kui pidin jätma oma pere ja oma isiklikud plaanid, kuid midagi suuremat kui minu jõud andis mulle julguse seda teha. Päeval, mil ma kodust lahkusin, teadsid nad, et see oli väga küps samm minu poolt, ja nad aktsepteerisid seda, sest nad mõistsid, et pojad peavad olema õnnelikud elukutseotsinguil kogu eluks.

Oma preestriksõppes kohtusin ma Opus Dei preestritega, kes kuulasid mu usutunnistusi, julgustasid mind ja saatsid mind. Pärast diakoniks ordineerimist kutsuti mind preestrite ringidesse, kus ma end väga hästi tundsin, ja sel moel kohtusin püha Josemaría'ga, kellele usaldasin end mitme õnneliku kokkusattumuse tõttu.

Mind ordineeriti preestriks 12. mail 2011 ja 2017. aastal sai minust kogudusepapp. Jätkuvalt osalesin Töö poolt pakutavatel piiskopkonna preestritele mõeldud retriitidel ja nii sai 2021. aastal, pärast kümme aastat teenimist põlisrahvaste aymara ja perifeersete kogukondade koguduses, võimalikuks mõelda kõrghariduse peale. Kuna see võimalus avanes, panin kõik Jumala tahte alla, sest minu piiskopkond on juba ammu enne pandeemiat läbi elanud majanduslikult raskeid aegu, mistõttu paljud preestrid jurisdiktsioonis ei saanud seda võimalust kasutada. Üks raskus on raha, riigi valuuta ja välisvaluuta erinevus, siis sotsiaalpoliitiline olukord Boliivias, kirik seisab endiselt silmitsi tagakiusamisega, kutsete arvu vähenemisega.

Uus peapiiskop on pühendunud vaimulikkonna kvalifikatsioonile ja kuna tal on see võimalus Püha Risti ülikoolist, siis ta võttis selle vastu, hoolimata keerulisest olukorrast, mida meie kohalik kirik läbi elab.

Sellest ajast alates on kõik minu jaoks olnud uus, kuid ma ei kõhkle tänamast meie Issandat kingituse eest, et saan õppida Rooma Püha Risti Paavstliku Ülikooli juures. Ma tean ainult seda, et isa Püha Joosemaría on lubanud mul siin olla. Ma annan endast parima selles ilusas usu ja elu kogemuses. Ülikoolis mõistame, et meie Issand on meie keskel, sest katoliiklus on käegakatsutav; me oleme Ameerikast, Euroopast, Indiast, Austraaliast, Aafrikast. Me räägime Jumalast, me elame talle ja me tähistame osadust, konfigureerudes Jeesusega heas karjases, et pühitseda igapäevaelu. Tänu Jumalale ja neile, kes võimaldavad meil kujuneda ja naasta oma maadesse evangeeliumi rõõmuga, olles saadetud jüngriteks ja misjonärideks".