Gregorius Aero on seminariõpilane Surabaya piiskopkonnast Indoneesias, kes tahab saada preestriks.
"Minu kutsumuse lugu algas, kui olin 8-aastane. Ükskord läksime oma emaga külastama Jumalaema grotti, me olime seal palvetamas ja ma tundsin, et Jumalaema kutsub mind oma poja Jeesuse teed järgima; see võib teile tunduda veidi kummaline, kuid ma usun, et see on Jumala kutse Jumalaema kaudu, et saada preestriks.
Pärast seda hetke ütlesin oma emale otse, et tahan saada preestriks. Ma arvasin, et mu ema peab seda lapse naljaks, kuid mu ema reaktsioon oli täiesti ootamatu, ta ütles mulle, et kui ma tõesti tahan saada preestriks, siis peaksin hoidma seda kutsumust, mille Jumal mulle saatis, ja hoidma ka tihedat suhet Temaga. Ja selle vastusega sain aru, et mu ema tahtis, et minust saaks preester.
Nii et ma hakkasin koguduses aktiivselt tegutsema ja minust sai altaripoiss. Väikesesse seminari astusin, kui olin 15-aastane. Elu seminaris ei erinenud minu jaoks väga palju minu kodusest elust, nii et mul oli hea kohanemine.
Seminar on ka kogemus. Seal kasvasin nii vaimselt kui ka isiklikult. Ja ma tundsin, et mu suhe Jumalaga oli tihedam ja ka minu kutsumus kasvas ning ma õppisin ka Jumalale kõike pakkuma.
Piiskop tegi mulle ettepaneku saata mind õppima Bidasoa rahvusvahelisse seminari; olen seal olnud üle aasta, vähehaaval olen kohanenud ja tänu koolitajaile ja kaaslastele olen ületanud kultuuri- ja keelebarjääri, vennaskond seminariõpilaste vahel, õpetajate ja koolitaja abi teevad kõik selleks, et minu kutsumus jätkaks kasvamist."
Olen väga tänulik, sest Pamplonas õppides tunnen Jumala armastust õpetajate, koolitajate, klassikaaslaste ja teie, minu heategijate kaudu. Ma tunnen, et minu siinviibimine kinnitab minu kutsumust preestriks. Ma tänan Jumalat, et ta mind sellesse kutsumusse kutsus, ja tänan teid ka teie suure abi eest selles preestriõppes.
Tänu teie suuremeelsusele saan ma täita oma kutsumust. Suur tänu, et kasutate oma vahendeid preestrite koolitamiseks. Jumal õnnistagu teid alati.
