Cleyver Josué Gómez Jiménez on seminariõpilane Punto Fijo piiskopkonnast, Venezuelast, ja ta õpib kolmandat aastat Navarra Ülikooli teoloogia bakalaureuseõppes.
"15-aastaselt hakkasin käima kirikus mõnede nunnade (Missionaries of Parish Action) kutsel, kes käisid minu koguduses.
Vähehaaval andis Jumal mulle väikeseid "ülesandeid" teel.
Olin koguduse noortegrupi koordinaator, misjonärliku animatsiooniteenistuse "Jovenmisión" kordaja, piiskopkonna noorsoopastoraali koordinaator ja sel ajal lõpetasin sotsiaalkommunikatsiooni ning töötasin mitu aastat raadio- ja televisioonimeedias, kus edastasin usulisi saateid.
Oma südames tundsin ikka veel rahutust, ma mõistsin, et Jumal nõuab minult rohkem.
Pärast otsustusprotsessi otsustasin 13. mail 2014, Fatima Jumalaema pühal, Neitsi Maarja emaliku kaitse all vastu võtta selle seikluse, kuhu Jumal mind kutsus - tee preestriks!
Ma astusin Coro peapiiskopkonna San Ignacio de Antioquia seminari, et alustada oma teekonda vaimulikuks preestriks. Kui ma lõpetasin oma filosoofiaõpingud, üllatas Jumal mind taas oma piiskopi kaudu, kes teatas mulle, et ta soovib mind saata Hispaaniasse, Bidasoa rahvusvahelisse seminari õppima.
Sel hetkel olid minus segunenud tunded, kuid kahtlemata täitis mind kõige rohkem rõõm arusaamisest, et Jumal juhib mind ikka veel sellel teenimise ja pühendumise teel.
Tunnistan, et ma ei ole kunagi, isegi mitte oma kõige metsikumates unistustes, mõelnud, et ma kunagi suudan oma kodumaalt lahkuda, rääkimata lennukile minekust, sest minu perel ei ole suuri majanduslikke vahendeid ja olukord minu kodumaal ei ole kõige parem.
Kõigest hoolimata hakkas Jumal avama teed, et täita see minu piiskopi soov, millest oli saanud ka minu soov.
Olin väga põnevil, kui nägin internetis videoid Bidasoa kohta ja tahtsin teada saada, milline oleks see õnnistatud koht, kus Jumal kutsus mind jätkama minu vormimist nagu pottsepp.
8. septembril 2019 saabusin Bidasoasse, pisut kurb, et pean oma perekonda maha jätma, kuid Jumal, kes ei lase end helduses ületada, on andnud mulle veel ühe väga suure ja mitmekesise seminari- ja koolitaja perekonna. Olen tugevdanud oma vastust sellele kutsumusele, mille Issand on mulle andnud, tänu kõigele, mida olen saanud kogeda Bidasoa väljaõppes.
Ma luban endale rääkida anekdoodi kellestki, keda ma väga armastan ja kes on kahtlemata olnud selle protsessi peategelane, minu väike taevane ema, Neitsi Maarja. 2012. aastal, kaks aastat enne seminari astumist, sattusin ajalehes artikli peale, mis rääkis mulle tol ajal tundmatust Maria pühendumisest, Meie Naine Pilarist.
Lugesin seda suure entusiasmiga ja sellest päevast alates leidsin raamatuid, ülevaateid, pilte, maale... Kõike, mis puudutas Pilar-neitsit; mäletan, et kordasin oma sõpradele naljaga pooleks, et Pilar-neitsi jälitab mind, sest ta ilmus mulle igal pool.
Ühel päeval tuli üks daam sinna, kus ma töötasin, ja andis mulle Pilaari Neitsi, mille ta oli ostnud Hispaanias asuvast María pühapaigast, ma tänasin teda ja mäletan, et ütlesin talle, et see pinal on kõige lähemal sellele õnnistatud kohale, ja ta vastas, et kui Neitsi jälgib mind, siis annab ta mulle armu, et ühel päeval külastada seda kohta, kus ta ilmus apostel Jaakobusele.
Seitse aastat hiljem toimus see igatsetud kohtumine Jumala emaga tema pühakojas tänu Bidasoa seminari ekskursioonile. Seal sain aru, et siin olemine on arm, mille Jumal on minu teele pannud, olen üha kindlam oma kutsumuses ja selle väljendamiseks armastan kasutada püha Therese of Lisieux' fraasi "Minu kutsumus on armastus".
Tänan teid, et olete osa minu loost.
