"Minu peres on meid neli: isa, ema, noorem õde ja mina. Minu vanemad on sügavate kristlike väärtustega inimesed ja nad on alati sisendanud meile armastust Kristuse, Jumalaema ja kiriku vastu. Tänu Jumalale ja minu vanemate raskele tööle oleme suutnud elada hädavajaliku elatusega. Oleme jäänud väga lähedaseks ülejäänud perega (vanavanemad, tädid, onud ja nõod).

Tänu stipendiumile sain õppida Katoliku Ülikoolis Redemptoris Mater (UNICA) rahvusvaheliste suhete ja rahvusvahelise kaubanduse erialal ning lõpetasin 2019. aastal. Üks kohalik ajaleht tegi minuga intervjuu minu heade õpitulemuste tõttu.

Ma usun, et preestriametisse kutsumine on alati olnud nagu väike seeme, mis vähehaaval kasvas. Lapsena käisin igal pühapäeval missal ja neljapäeviti saatsin oma isapoolset vanaema - kes oli erakorraline armulauateenistuja - püha tunnile koos pühitsetud sakramendiga.

Siis hakkasin altaripoisiks ja lahkusin, kui olin 17-aastane. 12-aastaselt tegin evangeliseerimisretriidi (CELAMi uue evangeliseerimise tervikliku süsteemi meetodi järgi) ja 13-aastaselt astusin noorsootööle, kus sain küpseda oma kutsumuses.

Ma hakkasin väga aktiivselt osalema noorsootöö missioonis oma koguduses, piiskopkonnas ja riigis, ilma et oleksin oma õpinguid pooleli jätnud. Selles teenistuses sain hästi aru ja sain aru, et Jumal kutsub mind millegi enama juurde.

Pöördepunkt, kus ma leian, et Jumal kinnitas minu kutsumust, oli 2019. aastal XI rahvusvahelisel noortefoorumil, mille korraldas Laien-, perekonna- ja eludikastriteerium.

Sellel kohtumisel osalejatel oli võimalus kuulata Püha Isa ja tema sõnadega palus paavst meil olla julged ja ilma hirmuta anda end Issanda teenimisele. Need sõnad olid viimane impulss, mis motiveeris mind astuma lõpliku sammu, et astuda seminari.

Kuna olin sel aastal ülikooli lõpetamas, otsustasin, et jätan oma töö (olin töötanud üle aasta kindlustusseltsis) ja jätan oma kohustused piiskopliku konverentsi noorsootööga.

Rääkisin oma piiskopiga, kes oli sel ajal CENi noorteosakonna president, ja esitasin talle oma lahkumisavalduse; seletasin, et astun tagasi, sest tundsin end kutsutud olevat astuma seminari, ja ta võttis selle meeleldi vastu. Järgmisel aastal astusin seminari ja minu piiskop otsustas mind Pamplonasse õppima saata.

"Bidasoa on suurepärane kogemus. Võimalus vahetada kogemusi erinevate riikide seminaristidega on täitnud mind rikastavate kogemustega minu vaimse, intellektuaalse ja kultuurilise kujunemise jaoks," ütleb ta.

Meile seminaris pakutav koolitus on fenomenaalne; tänu sellele koolitusele olen saanud aru, kui oluline on vaimulik juhtimine seminari ja preestri elus.

Meile on suureks abiks inimesed, kes on pühendunud teie kutsumusele ja kes aitavad teil ületada raskusi, mis võivad teekonnal tekkida. Vaimulik juhtimine, usutunnistus ja hästi läbi elatud missad teevad Bidasoa kohaks, kus kohtumine Jeesusega Kristusega on kõige tähtsam.

Loomulikult on lisaks kõigele sellele ka muid moodustamise viise, nagu näiteks kogunemised, spordiüritused jne. Bidasoas hoolitsetakse väga palju seminaristide vabaduse eest ja see aitab kutsumust kinnistada.

Nicaraguas on vaja preestreid, kes on kindlalt pühendunud kiriku evangeliseerivale missioonile. Karjased, kes julgelt ja armastusega kaitsevad lambaid huntide eest; karjased, kes kuulutavad Kristuse päästesõnumit ja kes tõeliselt seisavad selle eest, mis on õige, kui nad seisavad silmitsi ebaõiglusega.

Piiskoppide poolt meile antud eeskuju järgides peab kogu Nicaragua kirik seadma end rahva vajaduste teenistusse, oskades kannatada koos rahvaga ja olla neile toeks olulistel ja rasketel hetkedel.

Vaesus, ebavõrdsus ning individuaalsete ja kollektiivsete vabaduste puudumine on ühed riigi suurimad sotsiaalsed probleemid.

"Tahaksin tänada heategijaid suure toetuse eest, mida nad meile annavad. Olge kindlad, et te olete alati meie palvetes ja et kõik, mida te teete, läheb kiriku evangeliseeriva missiooni heaks."

Bidasoa on nagu väike aare, kus meid saab kujundada Kiriku heas ja terves õpetuses (sellega kordan ma ainult neid sõnu, mida mu piiskop mulle ütles, enne kui ma siia läksin. Nende kahe aasta jooksul olen saanud neid piiskopi sõnu kinnitada) Tänan teid pühendumise eest!