"Minu noorukieas ja varajases teismelise eas kutsusid mind paljud inimesed noorte- või jumalateenistuste rühma ja minu vastus oli alati sama: aitäh, aga ei. Sel ajal minu elus ei näinud ma kõike seda head, mida Jumalal oli mulle pakkuda. Sel ajal minu elus ei näinud ma kõike seda head, mida Jumalal oli pakkuda.
Praegu on ta 33-aastane seminarist Tabasco (Mehhiko) piiskopkonnas, õpib Navarra Ülikoolis ning elab ja koolitab end Bidasoa rahvusvaheline seminar (Pamplona). Ta on teadlik, et hea koolitus on vajalik, et olla võimeline evangeliseerima 21. sajandi postmodernistlikus ühiskonnas, eriti Mehhikos, mis on tugevate katoliiklike juurtega riik, kus ka protestantism on üha enam kanda kinnitamas.
"Üks peamisi evangeliseerimisvajadusi, mitte ainult minu piiskopkonnas, vaid kogu riigis, on see, kuidas evangeliseerida, arvestades, et protestantide arvukus kasvab."
Tema kogemuse kohaselt on vaja alustada peredest, katehhisatsioonist ja Jumala Sõna ilu tutvustamisest. "Selleks peavad kogudused julgustama oma kogukondades rohkem misjonaarset vaimu (mida ka tehakse), kuid seda tuleb edendada palju rohkem, et koos kogu kogukonna osalusega tuua Jumal lähemale neile, kes Teda veel ei tunne või kes on temast isegi eemaldunud".
Seistes silmitsi protestantlike või kirikuvastaste rühmituste levikuga, on see seminarist veendunud, et iga katoliiklane peab olema katoliku usu tunnistaja, ja nagu ta soovitab, alustades perekondadest.
"Perekonnad on kodukirikud, kus algab usu kasvatamine, samuti nende väärtuste, vooruste, õpetuste ja tavade kasvatamine, mis kujundavad järk-järgult iga selle liikme iseloomu ja isiksust".
Jesús on veendunud, et kui katoliku usku elatakse igas peres, annab selle tunnistus vastuse kirikuvastastele rühmitustele, kes püüavad kirikut rünnata. "See ei ole sõda katoliku usu ja protestantlike sektide vahel, kuid katoliiklastena on meil suur vastutus ja usu valgusest valgustatuna peame omandama parima ettevalmistuse, et astuda vastu selle aja uutele väljakutsetele.
See seminariõpilane, kes tahab saada preestriks, annab edasi oma kogemust, mida ta oma perekonnas õppis. Ta on noorim kolmest vennast ja on üles kasvanud perekonna toel, mis on olnud oluline tegur tema kujunemisel selliseks inimeseks, nagu ta täna on, alati käsikäes Jumalaga igas oma elu projektis.
"Minu lapsepõlve head ajad on täis õdede-vendade omavahelist sidet, mängimist, lõbutsemist, üksteise kaitsmist. Midagi head minu lapsepõlves on see, et olen lapsest saadik olnud pidev õpilane, mida mu vanemad mulle alati sisendasid, mis on mind kogu elu iseloomustanud."
Ta meenutab ka, et noorukieas oli üks tema elu parimaid etappe, sest ta hakkas kasvama ja küpsema isiksusena. "Minu noorukieas oli hea see, et ma määratlesin oma olemisviisi, teadsin, kuidas eristada head ja halba, ja eelkõige see, et mu vanemad usaldasid mind ja mu õdesid-vendi. Ma tänan oma vanemaid, kes andsid mulle alati väärtustel põhineva kasvatuse, tekitades mu õdedes-vendades ja minus vastutustunnet, pühendumist ja pingutust kõigis meie tegevustes," ütleb seminari.
Tema vanemad toetasid teda tema elu kõige tähtsamal hetkel: ta astus kolmekümneaastaselt seminari pärast ametialast karjääri ja stabiilset töökohta, usaldades alati Jumala tahet, "kutsudes mind ületama oma võimeid, et anda Jumalale heldelt tagasi kõik, mida Ta oli mulle kogu elu jooksul andnud".
Selle seminari unistus on evangeliseerida Mehhiko noori. "On midagi, mis mulle väga silma torkab, ja see on see, et Mehhiko noored on vaatamata viimastel aastatel toimunud muutustele noored, kellel on hääl ja kes teevad end kuuldavaks, see on noored, kus on selge, et kui valitseb ühtsus ja kõik ühendavad end samade huvide poole, siis suudavad nad saavutada endale seatud eesmärke, see on noored, kus on palju lootust, eriti tänapäeval, mil nad on kaasaegsed".
Tema arvates, et tuua noored katoliku usule lähemale, on vaja anda neile rohkem võimalusi ja võimaldada neile suuremat osalust kogudustes.On väga oluline, et nad tunneksid end kiriku osana, integreerides neid tegevusse, et tekitada neis armastuse ja vastutuse hoiakuid mitte ainult teenistuse, vaid ka Jumala ees.
"Kuid perekonnad on selle saavutamiseks väga olulised, sest just seal kasvab armastus Jumala ja kiriku vastu," rõhutab Jesús.
Milline peab Jesús Eduardo olema 21. sajandi seminarist ja preester? "Minu arvates peab tal olema suur armastus ja pühendumine sellele, milleks Jumal on teda kutsunud; ta peab olema pühendunud ja vastutustundlik, kus iganes ta ka ei viibiks; tal peab olema kindlus kõigis oma väljaõppevaldkondades, mis võimaldab tal tulla toime väljakutsetega, mis meie kirikul on ja on tulevikus".
Lisaks peab ta vajalikuks, et praegused seminaristid ja preestrid jätkaksid pidevat koolitust, et olla võimelised vastama Jumala rahva vajadustele ja muredele, sest meil on ees tulevased põlvkonnad, kes valmistuvad väga hästi.
"21. sajandi seminarist ei tohi kustutada oma kutsumuse leeki selle ees, mida maailm pakub, mis võib teda kõrvale juhtida sellest, milleks ta on kutsutud. Ta peab alati meeles pidama põhjust, miks ta otsustas järgida Jumalat, ja mitte kartma katsumusi, mida nad võivad kogeda".
Jesús Eduardo Flores lõpetab: "Jumala kutsele vastamine on ja jääb üheks kõige rikastavamaks kogemuseks, mis iseloomustab seminari elu, kes ei unusta kunagi kõiki oma pingutusi kogu oma väljaõppe ajal ja mis kajastub tema teenimises kirikule ja kogu Jumala rahvale preestrina".
Kokkuvõtteks on Jeesus väga tänulik kõigile heategijatele, kes on CARF Sihtasutus kes teevad tema õpingud Pamplonas võimalikuks. "Tänan heategijaid nende suuremeelsuse ja palvete eest, sest aidates minusuguseid seminarijaid, aitavad nad paljusid kristlikke kogukondi üle kogu maailma. Hoian teid oma palvetes.
Marta Santín, religioonile spetsialiseerunud ajakirjanik.
