Emmanuel Enwenwen sündis Nigeerias katoliku peres. 12-aastaselt astus ta väikesesse seminari ja aastaid hiljem, "ajendatud innukast innukusest teenida Jumalat ja inimkonda", astus suurseminari. Pärast kümme aastat kestnud väljaõpet ordineeriti ta 7. juulil 2018 preestriks.
-Katoliku perekonnas ja katoliku kogukonnas üleskasvamine on minu usule palju positiivset mõju avaldanud. Ma kasvasin üles nähes katoliku preestreid kui lootuse kandjaid, sest nad mängisid meie kogukonnas suurt rolli.
Nende preestrite, kes pühendasid oma elu abivajajate ja haigete teenimisele, omakasupüüdmatus oli mulle suureks inspiratsiooniallikaks. Soov viia inimestele nende rasketel aegadel lootuse sõnumit, muutus põlevaks innukuseks, mis viis mind altarite juurde.
-Nende reaktsioon oli positiivne. Nad kinnitasid mulle oma toetust ja lubasid, et nad ei ole kunagi takistuseks minu edusammudele ja missioonile. Ma olen seda toetust nautinud tänaseni. Olen neile igavese tänu võlgu ja palvetan nende eest iga päev.
-Katoliku kirik Nigeerias on jäänud emaks, kes on keskendunud kõigi oma laste päästmisele. See on andnud palju positiivseid tulemusi, nagu on näha abi andmisest Mass.
See usule pühendumine on näha ka kutsumuste arvus nii preesterlusse kui ka usuellu. Mõned aastad tagasi said me kasu misjonäridest, kes tulid meid evangeliseerima. Tänapäeval on paljud nigeerlased saanud misjonärideks erinevates maailma osades.
-Katoliku kirik Nigeerias seisab silmitsi paljude väljakutsetega, kuna ta püüab täita oma vaimset ja sotsiaalset missiooni. Üks peamisi probleeme on ebakindlus. Mässuliste rühmituste, bandiitide ja inimröövijate vägivald, kes ründavad vaimulikke, ilmikuid ja isegi pühakodasid, häirivad pastoraalseid tegevusi ja levitavad hirmu. Tõepoolest, mõnes riigiosas on kirikust saanud lihtne tee märtrisurma.
-Katoliku kiriku tulevik Nigeerias on sügava tähtsusega mitte ainult usklike, vaid ka rahva enda hinge jaoks. Noore ja elujõulise elanikkonnaga kirikul on võime ümber kujundada riigi moraalset maastikku. Pealegi on paljude noorte seminaride ja kloostrite puhul suur lootus, et tulevikus on jätkumine võimalik.
-Roomas õppimine on parim asi, mis katoliku preestriga juhtuda võib. Peale rikkalike akadeemiliste võimaluste on siinsamas Roma ajalugu ja usk kohtuvad. Hindan kõrgelt Püha Risti Paavstliku Ülikooli mitmekultuurilist iseloomu, mis on mulle tutvustanud maailma erinevaid kultuure. Minu jaoks on see pikk õppimise, õppimata jätmise ja ümberõppimise periood.
-Preesterluse and on minu jaoks üks suurimaid õnnistusi, mida ma olen Jumalalt saanud. Pean ennast vääriliseks teenijaks, kellele on usaldatud suurim privileeg teenida Jumala rahvast.
Tunnen end privilegeerituna, et saan iga päev pühitseda püha armulaua ja olla Kristuse rõõmusõnumi, mis on lootuse sõnum, kandja. Ma ei ole mitte ainult õnnelik, et olen preester, vaid ma olen täidetud ja tänulik preestriks olemise privileegi eest.
-Olen institutsionaalse sotsiaalse kommunikatsiooni üliõpilane. Kommunikatsioonivaldkonna spetsialistina on mul palju vahendeid minu pastoraalse töö jaoks tänapäeva muutuvas maailmas. Hea kommunikatsioon aitab suuresti kaasa misjonitöö edukusele.
Minu koolitus annab mulle kriitilise pilgu, et lugeda tegelikkust enda ümber ja edastada sõnum, mis toob lootust minu hooleks usaldatud inimestele. Siin omandatud teadmisi annan edasi teistele noortele meestele, kes valmistuvad Nigeerias preestriks.
Originaalintervjuu avaldatud ajakirjas Omnes
