15. augustil tähistame seda, et Kristus võttis oma ema taevasse. Pakume meeldejäävat Benedictus XVI jutlust Neitsi Maarja taevaminekust ja meie tavalisest elust.
The Asunción Ülestõusmine on reaalsus, mis puudutab ka meid, sest see näitab meile heledalt meie saatust, inimkonna ja ajaloo saatust. Maarias me vaatleme seda kirkuse reaalsust, kuhu igaüks meist ja kogu Kirik on kutsutud.
"Marupüha on rõõmupüha. Jumal on võitnud. Armastus on võitnud. Elu on võitnud".
Oletus: "Taevas on süda".
On saanud selgeks, et armastus on tugevam kui surm, et Jumalal on tõeline jõud ja tema jõud on headus ja armastus. Maarja tõsteti taevasse ihu ja hingega: Jumalas on ka keha koht. Taevas ei ole meie jaoks enam väga kauge ja tundmatu sfäär. Taevas on meil ema.
Ja Jumala ema, Jumala Poja ema, on meie ema. Ta ise ütles seda. Ta tegi temast meie ema, kui ta ütles jüngrile ja meile kõigile: "Vaata, sinu ema".
Taevas on avatud ja tal on süda. Evangeeliumis peame kuulama Magnificat'i, seda suurepärast luulet, mis tuli Maarja huultelt, õigemini südamest.inspireeritud Püha Vaim. Selles imelises hümnis peegeldub kogu Maarja hing, kogu tema isiksus. Me võime öelda, et see hümn on Maarja portree, tõeline ikoon, milles me näeme teda sellisena, nagu ta on. Tahaksin esile tõsta vaid kaks punkti sellest suurest hümnist.
Neitsi Maarja taevaminek, autor Martín Cabezalero, 1665.
Magnificat, tänulaul
See algab sõnaga Magnificat: mu hing "ülistab" Issandat, st kuulutab, et Issand on suur.Maarja tahab, et Jumal oleks suur maailmas, et ta oleks suur tema elus, et ta oleks kohal kõigis meis. Ta ei karda. Ta teab, et kui Jumal on suur, siis oleme ka meie suured. Ta ei rõhu meie elu, vaid ta tõstab seda üles ja teeb selle suureks: just siis saab see suureks Jumala hiilgusega.
Asjaolu, et meie esimesed vanemad arvasid teisiti, oli pärispatu keskmes. Nad kartsid, et kui Jumal on liiga suur, võtab ta midagi nende elust ära. Nad arvasid, et nad peavad Jumala kõrvale tõrjuma, et saada ruumi endale. See on olnud ka moodsa ajastu, viimase kolme-nelja sajandi suur kiusatus.
Just seda on meie aja kogemus kinnitanud. El hombre es grande, sólo si Dios es grande. Con María debemos comenzar a comprender que es así. Me ei tohi Jumalast eemale pöörduda, vaid peame tegema Jumalast osa, tegema Jumala suureks oma elus; siis oleme ka meie jumalikud: meil on kogu jumaliku väärikuse hiilgus. Rakendagem seda oma elus. Oluline on, et Jumal oleks meie seas suur, nii avalikus kui ka eraelus.
Ülistagem Jumalat nii avalikus kui ka eraelus. See tähendab, et me peame iga päev oma elus Jumalale ruumi tegema, alustades hommikul palvega ja andes siis aega Jumalale, andes pühapäevast aega Jumalale.
Teine mõtisklus. See Maarja luule, Magnificat, on täiesti originaalne; samal ajal on see aga "kootud" Vana Testamendi "niitidest", Jumala sõnast. Maarja on nii-öelda "end koduselt" teinud selles Jumala sõna, elas Jumala sõna järgi ja mõistis seda.
Tõepoolest, ta rääkis Jumala sõnu ja tema mõtted olid Jumala mõtted. Teda valgustas jumalik valgus ja ta sai ka sisemise tarkuse valguse. Seepärast kiirgas ta armastust ja headust. Maarja elas Jumala sõna järgi; ta oli läbi imbunud Jumala sõnast. Ta oli Jumala sõnast läbi imbunud, ta oli Jumala sõnaga nii hästi kursis.
Kes mõtleb koos Jumalaga, see mõtleb hästi; ja kes räägib koos Jumalaga, see räägib hästi; tal on kehtivad kriteeriumid kõigi maailma asjade hindamiseks, ta muutub targaks, arukaks ja samal ajal heaks; ta muutub ka tugevaks ja julgeks, Jumala jõuga, kes seisab vastu kurjusele ja edendab head maailmas.
Üha enam on mõelnud ja öelnud: "See Jumal ei jäta meile vabadust, ta piirab meie eluruumi kõigi oma käskudega. Seepärast peab Jumal kaduma, me tahame olla autonoomsed, iseseisvad. Ilma selle Jumalata oleme jumalad ja teeme, mida tahame". Benedicto XVI, Homilía del 10 de agosto de 2012.
La Virgen María, Reina del cielo y la tierra
Nii räägib Maarja meiega, ta räägib meiega, ta kutsub meid tundma Jumala sõna, armastama Jumala sõna, elama Jumala sõnaga, mõtlema Jumala sõnaga. Ja me saame seda teha mitmel viisil: lugedes Pühakirja, eelkõige osaledes Katoliku missaAasta jooksul avab Püha Kirik meile kogu Pühakirja. Ta avab selle meie elule ja teeb selle meie elus olevaks.
Kuid ma mõtlen ka katoliku kiriku katekismuse kompendiumile, milles Jumala sõna rakendatakse meie elu suhtes, tõlgendatakse meie elu tegelikkust, aidatakse meil siseneda Jumala sõna suurde "templisse", õppida seda armastama ja olla sellest sõnast läbi imbunud nagu Maarja. Nii muutub elu valgusküllaseks ja meil on kriteerium, mille järgi otsustada, me saame samal ajal headust ja jõudu.
Neitsi Maarja tõsteti taevassevõtmise kaudu ihu ja hingega taevasse ja on koos Jumalaga taeva ja maa kuninganna. Kas ta on meist niimoodi kaugel? Vastupidi. Just seetõttu, et ta on Jumalaga ja Jumalas, on ta meile kõigile väga lähedal. Kui ta oli maa peal, võis ta olla lähedane vaid vähestele inimestele. Olles Jumalas, kes on meile lähedal, veelgi enam, kes on meis kõigis, osaleb Maarja selles Jumala läheduses.
Olles Jumalas ja Jumalaga, on Maarja igaühele meist lähedal, ta tunneb meie südameid, ta kuuleb meie palveid, ta aitab meid oma emaliku headusega. Ta on meile antud kui "ema" - nii ütles Issand -, kelle poole me võime igal hetkel pöörduda. Ta kuulab meid alati, ta on alati meie lähedal; ja kuna ta on Poja ema, siis jagab ta Poja jõudu, tema headust.
Me võime alati usaldada kogu oma elu selle Ema kätte, kes on alati meie kõigi lähedal. Täname sel pühapäeval Issandat selle Ema kingituse eest ja palume Maarjat, et ta aitaks meil iga päev leida õige tee. Aamen.
Evangelio (Lc 1,39-56) en la fiesta de la Asunción de la Virgen María
«Por aquellos días, María se levantó y marchó deprisa a la montaña, a una ciudad de Judá; y entró en casa de Zacarías y saludó a Isabel. Y cuando oyó Isabel el saludo de María, el niño saltó en su seno, e Isabel quedó llena del Espíritu Santo; y exclamando en voz alta, dijo:
—Bendita tú entre las mujeres y bendito es el fruto de tu vientre. ¿De dónde a mí tanto bien, que venga la madre de mi Señor a visitarme? Pues en cuanto llegó tu saludo a mis oídos, el niño saltó de gozo en mi seno; y bienaventurada tú, que has creído, porque se cumplirán las cosas que se te han dicho de parte del Señor.
María exclamó:
—Proclama mi alma las grandezas del Señor,y se alegra mi espíritu en Dios mi Salvador:
porque ha puesto los ojos en la humildad de su esclava;por eso desde ahora me llamarán bienaventurada todas lasgeneraciones.
Porque ha hecho en mí cosas grandes el Todopoderoso,cuyo nombre es Santo;su misericordia se derrama de generación en generaciónsobre los que le temen.
Manifestó el poder de su brazo,dispersó a los soberbios de corazón.
Derribó de su trono a los poderososy ensalzó a los humildes.
Colmó de bienes a los hambrientosy a los ricos los despidió vacíos.
Protegió a Israel su siervo,recordando su misericordia,como había prometido a nuestros padres,Abrahán y su descendencia para siempre.
María permaneció con ella unos tres meses, y se volvió a su casa».
