Aquí puedes leer la primera entrega de este análisis.
Mõiste "Koraan" on tuletatud semiidi keele juurtest qaraʼa, mis tähendab ettekandmist või loetud lugemist, seega psalmistikku. Juba antiikajal kasutasid kristlased ja juudid Lähis-Idas pühade tekstide piduliku ettekandmise tähistamiseks samaväärset arameakeelset häält qeryan. Sama juurte kasutamine on aga veelgi vanem: ʼAnī qōl qōreʼ ba-midbar (heebrea: hääl, kes hüüab kõrbes, nagu prohvet Jesaja raamatus, mida hiljem tsiteeritakse kreeka keeles Uues Testamendis) on tähendusega hüüda, kutsuda, kuulutada, laulda.
Koraan on moslemite püha tekst. Enamiku moslemite jaoks on see Jumala loomata sõna. See on jagatud sajaks neljateistkümneks peatükiks, mida nimetatakse sūra'ks, koos vastavate salmidega, mida nimetatakse ayāt'iks. Iga mitteislami eksegeedi jaoks on tekstis palju kohti, mis on identsed või paralleelsed teiste, vanemate dokumentide, eelkõige Vana ja Uue Testamendi tekstidega, ning samuti islamieelsete tavade, traditsioonide ja kommete, nagu usk kummitustesse, ǧinni, palverännaku rituaalidesse, kadunud rahvaste legendidesse ja Ka‛ba austamisse.
El problema de las fuentes coránicas es, por lo tanto, muy importante. Dichas fuentes no pueden sin duda alguna ser algo escrito, ya que Mahoma, considerado universalmente autor (por los académicos) o portador (por los creyentes musulmanes) de la revelación reportada en el Corán, era analfabeto y no podía, por supuesto, tener acceso personal a la lectura de libros sagrados cristianos y judíos.
Por consiguiente, es en forma oral que muchas nociones religiosas del cristianismo y el judaísmo llegaron a sus oídos, y esto en dos fases: los festivales populares que se celebraban periódicamente en La Meca, donde los prosélitos de sectas heréticas cristianas y judías a menudo se refugiaban para escapar de la persecuciones en el Imperio Bizantino (eso se puede deducir de muchas nociones cristianas heréticas y reminiscencias de los libros de haggadah y de libros apócrifos de los que abunda el Corán) y, como dijimos, los viajes comerciales que M. realizó más allá del desierto (también en este caso las nociones que tuvo que aprender son pocas, imprecisas e incompletas, como se desprende de las citas coránicas).
Me nägime seega, et Muḥammad oli kohe veendunud, et ta oli juba enne teda teistele rahvastele, juutidele ja kristlastele, edastatud ilmutuse subjektiks ja et see pärines samast allikast, taevasest raamatust, mida ta nimetas umm al-kitābiks. Kuid tema puhul toimusid sidepidamised katkendlikult, mis sundis tema vastaseid naerma. Samuti oleme näinud, et Jumal andis viimasele sageli uskumatult sobivaid vastuseid tema nõudmistele ja raskustele ning manitsusi, nagu näiteks järgmised:
"Uskmatud ütlevad: "Miks ei ole Koraan teile korraga ilmutatud? Aga [tea, o Muhammed, et] Me oleme selle sulle järk-järgult ilmutanud, et Me seega sinu südant tugevdaksime. Ja alati, kui nad esitavad [sõnumi vastu] argumente, paljastame Me teile Tõe, et te saaksite need selgemalt ja ilmsemalt ümber lükata.[1]".
Sellise katkendlikkuse ja Muhamedi harjumuse tõttu oma versiooni sageli muuta on Koraan killustunud ning puudub loogiline ja kronoloogiline järjestus: kõik on mõeldud koheseks kasutamiseks ja tarbimiseks. See oli juba varajastele Koraani kommenteerijatele selge, vahetult pärast islami "prohveti" surma, eriti seoses hilisemate salmide tühistamise küsimusega. Selleks, et püüda küsimust kõige paremini lahendada, liigitati sūra'd Mekka ja Mediina sūra'deks vastavalt sellele, millisel perioodil need ilmusid.
La caligrafía y ornamentación antigua del Corán India probablemente antes de 1669 DC.
See on jagatud kolmeks etapiks: a esimene, mis vastab Muhamedi avaliku elu esimesele neljale aastale, mida iseloomustavad lühikesed, kirglikud ja pidulikud sūra'd, lühikeste salmide ja võimsate õpetustega, mille eesmärk on valmistada kuulajate meelt ette kohtupäevaks (yawm al-dīn); teine, mis hõlmab kahte järgmist aastat, kus entusiasm tagakiusamise alguses jahtub ja jutustatakse lugusid eelmiste prohvetite eludest, mis on väga sarnane haggada (rabiinlik kirjandus, mis on jutustava ja homiloova tüüpi); kolmas, seitsmendast kuni kümnenda aastani kestnud avalik elu Mekas, mis on samuti täis prohvetlikke legende ja kirjeldusi jumaliku karistuse kohta.
Me leiame, et M. on pärast hegira suures muutuses. Sūra on adresseeritud juutidele ja kristlastele ning esimeses etapis neile reserveeritud sõbralik ja kiitev toon kaob järk-järgult, kulmineerudes islami "prohveti" elu viimastel aastatel tõelise rünnakuga. Sellest ajast on näiteks sūra 9, kus salmis 29 nõutakse: alandamist:
"Võitle nende vastu, kes ei usu Jumalasse ja kohtupäevale, ei austa seda, mida Jumal ja Tema Sõnumitooja on keelanud, ega järgi tõelist usku [islami] Raamatu rahva [juudid ja kristlased] hulgast, kui nad ei nõustu maksma maksu [millega neil lubatakse elada islami riigi kaitse all, säilitades samas oma usu] alistumisega."
Selle tulemuseks on seadused, mis kehtestavad juudi või kristlikku usku tunnistavatele inimestele mitmesuguseid piiranguid, näiteks eriline riietus, relvade kandmise ja hobuste ratsutamise keelamine jne.
Aunque el Pentateuco, los Salmos y el Evangelio son admitidos explícitamente como revelados por el Corán, existen diferencias considerables entre el islam y el judaísmo, y aún más entre el islam y el cristianismo. Estas divergencias, como dijimos, reflejan los contactos entre Mahoma y las sectas heréticas cristianas, cuya existencia en esa época era algo bastante común tanto en el Imperio Bizantino como, sobre todo, justo fuera de sus fronteras.
Entre las divergencias más evidentes, están aquellas relacionadas con la figura de Cristo, por las cuales los libros apócrifos cristianos ejercen una particular influencia sobre el Corán. En el libro sagrado del Islam, por ejemplo: Jesús es el hijo de María y nació de un nacimiento virginal, y sin embargo, esta María es la hermana de Moisés; los milagros realizados por Jesús desde la infancia se narran con gran detalle, y se le atribuyen los nombres de Mesías, Espíritu de Alá y Palabra, colocándolo en un nivel de superioridad con respecto a los otros profetas, pero se especifica que Cristo no es más que un siervo de Alá, un hombre como los demás; se establece, entre otras cosas, que su muerte en la cruz nunca habría ocurrido: en lugar de Jesús, solo un simulacro habría sido crucificado[2].
Veel üks märkimisväärne erinevus, mis islami jaoks on midagi täiesti maistlikku (veel üks põhjus, miks me räägime islamist kui looduslikust religioonist), mis on tehtud selleks, et avaldada muljet lihtsatele ja karmidele kõrbeelanikele: rohelised aiad, lummavad ojad, vein, mis ei joo, neitsid, kes on alati puutumata. Seal ei ole midagi, mis väljendaks õndsusnägemuse mõistet ja usklike osalemist Jumala enda elus: Jumal on inimnägemisele kättesaamatu (6/103).
Lõpuks, muude erinevuste hulgas on ka inimeste tegude ettemääratlemine Jumala poolt (selles osas on islam väga sarnane kalvinismiga). Koraanis on kohti, mis enam-vähem pooldavad või on täiesti vaba tahte vastu, kuid just viimased on osavate parandustega omaks võetud sunniitliku õigeusu poolt, mis annab islamile selle ettemääratluse templi (maktub, iga inimese saatus, on jäigalt kirja pandud ja Jumala poolt ette määratud).
Koraani tegelik koostamine toimub pärast Muhamedi surma, mil alustati kõigi tema järgijatele usaldatud ilmutuse fragmentide koostamist. Sūrad on järjestatud pikkuse järgi (pikimast lühimani, kuigi mitmete eranditega, mis on tingitud ka loogilise või kronoloogilise järjestuse võimatusest). Sellesse samasse perioodi jääb ka erinevate parteide ja voolude vaheliste ägedate võitluste ja sisemiste lahkarvamuste algus, mis kõik lämbusid veres, kusjuures iga pool fabritseeris oma nõuete toetuseks värsse ja koraanitsitaate à la carte.
See on araabiakeelne sõna, mis tähendab 'tallatud teed', nagu halakhah heebrea keeles, ja tähistab kirjalikku seadust. Semantilisest vaatepunktist on mõlemad terminid, nii araabia kui ka heebrea, assimileeritavad meie 'seadusega' ('otsene' tee, tee, mida järgida). Šarī‛a, islami õigus või seadus (vastavalt "õigeusu" sunniitlikule seisukohale), põhineb neljal peamisel allikal:
Kuna me juba arutasime Koraani, siis vaatleme otse ülejäänud kolme allikat, alustades sunnast (harjumus, traditsioon, esivanemate käitumisliin), mis on sõna, mis näitab juba enne Muhamedi elu reguleerivaid traditsioonilisi tavasid, mis reguleerisid araablaste elu. Islami kontekstis määratleb sama termin kõiki Muhamedi ütlusi, tegusid ja hoiakuid tema kaasaegsete tunnistuste kohaselt. Ja just siin tuleb mängu ḥadiṯ, st Muhammedi sunna jutustus või kirjeldus, mis on tehtud teatud skeemi järgi, mis põhineb isnādil (toetus ja loendamine kasvavas järjekorras nende isikute kohta, kes anekdooti teatasid, kuni episoodi otsese tunnistajani) ja matnil (tekst, jutustuse põhiosa). See allikas oli äärmiselt vajalik, kui M. surma ajal oli islam alles eelnõu sellest, mis hiljem sai. Pärast nii suurte territooriumide vallutamist ja sellest tulenevat kokkupuudet uute kultuuridega oli vaja leida lahendusi probleemidele ja raskustele, millega "Jumala Sõnumitooja" polnud kunagi otseselt kokku puutunud.
Y fue precisamente a Mahoma a quien se recurrió para que él mismo pudiera especificar, aunque ya había fallecido, una serie de puntos que solo se intuyen en el Corán o que nunca se abordaron, en relación con varias disciplinas. Así, se creó un conjunto de tradiciones verdaderas, presuntas o falsas en un momento en que cada una de las facciones que luchaban dentro del islam afirmaba tener a Mahoma de su lado y le atribuía esta o aquella afirmación, construyendo aparatos enteros de testimonios totalmente desconfiados.
El método que se adoptó para detener este flujo desbordante fue extremadamente arbitrario. De hecho, no se utilizó el análisis textual y ni la evidencia interna de los textos (lo mismo se puede decir con respecto a la exégesis coránica que es casi inexistente), que es el criterio por excelencia, en el cristianismo, para determinar y verificar la autenticidad de un texto. Por lo contrario, se confió exclusivamente en la reputación de los garantes: si, por lo tanto, la cadena de testigos era satisfactoria, cualquier cosa podía ser aceptada como verdadera. Hay que señalar, con relación a ello, las tradiciones definidas como más antiguas y cercanas a Mahoma son las menos confiables y que más han sido construidas artificialmente (algo que también es posible averiguar por la excesiva afectación del idioma).
Kolmas islami õiguse allikas ehk Šarī‛a on qiyās ehk analoogia abil tuletamine, mille abil leiti kindlaksmääratud ja lahendatud küsimuste uurimisel lahendus teistele ettenägematutele küsimustele. Antud juhul on kriteeriumiks ra'y, st vaatepunkt, intellektuaalne seisukoht, hinnang või isiklik arvamus. Kõnealune allikas muutus vajalikuks islami algusest peale, sest nagu me nägime, oli Koraani ja ḥadīṯ vastuolulisus tekitanud märkimisväärset segadust ja viinud kahe esimese allika puhul tühistajate ja tühistatavate pärimuse jõustumiseni.
Kui aga qiyās ei olnud kõigi lahendamata küsimuste lahendamiseks piisav, lisati neljas allikas, vox populi või iǧmā‛ (rahva konsensus), et luua kindel alus kogu õiguslikule ja doktriinilisele aparaadile. See allikas näis olevat enam kui õigustatud nii Koraani tsitaatide kui ka mõne hadīṯi puhul, millest ühes väitis Muhammed, et tema kogukond ei eksi kunagi. iǧmā‛ võib seisneda õigusteaduse arstide poolt saavutatud õpetuslikus konsensuses; täitmisega seotud konsensuses, kui tegemist on tavapraktikas väljakujunenud tavadega; juristide vaikival nõusolekul, isegi kui see ei ole üksmeelne, kui tegemist on avalike tegudega, mis ei hõlma kellegi hukkamõistmist.
El trabajo constructivo para deducir el derecho de las cuatro fuentes indicadas (Corán, sunna, qiyās e iǧmā‛) se llama iǧtihād (da ǧ-h-d, la misma raíz que el término ǧihād), o “esfuerzo intelectual”. El esfuerzo en cuestión, una verdadera elaboración del derecho positivo islámico, basado sin embargo en una palabra “revelada”, duró hasta alrededor del siglo X, cuando se formaron las escuelas jurídicas (maḍhab), después de lo cual “las puertas iǧtihād” se consideran oficialmente cerradas. Desde entonces, tan solo se puede aceptar lo que ya se ha resuelto, sin introducir más innovaciones (bid‛a).
Los más rígidos en este sentido son los wahabitas (fundados por Muḥammad ibn ‛Abd-el-Waḥḥab: la doctrina wahabita es la oficial del reino de los Sa‛ūd, monarcas absolutos de Arabia Saudita) y los salafistas (fundadores y principales exponentes: Ǧamal al-Dīn al-Afġāni e Muḥammad ‛Abduh, siglo XIX; los Hermanos musulmanes son parte de esta corriente). Según la visión de ambos movimientos, dentro de la doctrina islámica se introdujeron innovaciones excesivas; por lo tanto, es necesario volver a los orígenes, a la edad de oro, la de los padres (salaf), en particular la de la vida de Mahoma en Medina y de sus primeros sucesores, o califas.
Enne edasist jätkamist võime öelda paar sõna ǧihād'i mõiste kohta. Moslemi õiguse kohaselt on maailm jagatud kahte kategooriasse: dār al-islām (islami maja) ja dār al-ḥarb (sõja maja): viimaste vastu peavad moslemid pidevat sõda, kuni kogu maailm ei allu islamile. ǧihād on islami õiguses nii oluline, et seda peetakse peaaegu islami kuuendaks sambaks. Selles mõttes on kaks kohustust võidelda: kollektiivne (farḍ al-kifāya), kui on olemas piisav arv vägesid; individuaalne (farḍ al-‛ayn), kui on oht ja moslemi kogukonna kaitsmine.
On olemas kahte tüüpi ǧihād, üks väike ja teine suur. Esimene on kohustus võidelda islami propageerimise eest; teine on igapäevane ja pidev individuaalne jõupingutus Jumala teel, praktiliselt pöördumise tee. Just ǧihād'i kaudu on paljud kristlikud maad langenud, enamasti kapitulatsiooni teel, islami kätte ja sel juhul ka nende elanikud, keda peetakse "lepingu rahvaks" ehk ahl al-ḏimma, või lihtsalt ḏimmī, on muutunud riigi kaitstud subjektideks, teise klassi kodanikeks, kes peavad maksma kapitulatsioonimaksu, mida nimetatakse ǧizya, ja maksu omandatud maade eest, ḫarāǧ.
Gerardo Ferrara
Lõpetanud ajaloo ja politoloogia eriala, spetsialiseerunud Lähis-Idale.
Vastutab Roomas asuva Püha Risti Ülikooli üliõpilaste eest.
