Igal aastal on Neljapäev pärast Nelipühakirik tähistab ainulaadset liturgilist püha: püha fiesta de Jesucristo, Sumo y Eterno Sacerdote. See ei ole lihtsalt järjekordne liturgiline mälestus, vaid sügav kutse kristliku müsteeriumi südamesse vaatlemiseks: Kristus, kes pakub ennast Isale maailma päästmiseks.ja mis seostab kiriku preestreid selle ohvriga.
Selle püha keskmes on Kristus oma preesterlik mõõdest. vahendaja Jumala ja inimese vahel (vt 1Tim 2:5). Ta ei tähista konkreetset hetke oma elus (nagu jõulud või lihavõtted), vaid oma igavene preesterlik olendMelkisedeki korra kohaselt (vrd. Heebrealastele 5,6).
Jeesus ei olnud preester nagu juudi templi preestrid. Ta on täiuslik preester sest see pakkus mitte loomaohvrid, vaid tema enda ihu ja veri. kuulekus ja armastus Isa vastu. Nagu kirjas heebrealastele: "Kristus on tulnud tulevaste hüvede ülempreestriks... mitte kitsede ja vasikate verega, vaid omaenda verega on ta ükskord igaveseks sisse läinud pühakotta ja saanud igavese lunastuse" (Heebrealastele 9:11-12).
Selle püha võtsid mõned piiskopid - eriti Hispaanias ja Ladina-Ameerikas - 20. sajandil liturgilisse kalendrisse ning jumalateenistuse kongregatsioon kiitis selle heaks 1987. aastal. Sellest ajast alates on selle vastu võtnud paljud piiskopkonnad kogu maailmas.
Kirik õpetab, et Kristus on preester, ohver ja altar korraga. Ta ei ole mitte ainult see, kes pakub, vaid ka see, kes see, kes loobubKristus, igavene preester, viis oma ihu ohverdamisega ükskord ja igaveseks lõpule inimeste lunastustöö" (eessõna selle püha missale).
Viimsel õhtusöögil võttis ta sakramentaalselt ette ohvri, mille ta ristil lõpule viib. Alates sellest ajast, iga missa on selle ühe ohvri tegelik ja sakramentaalne aktualiseerimine.. Seda ei korrata, vaid see on Püha Vaimu väe poolt olevaks tehtud.
Sellepärast, kui preestrid tähistavad armulaua, tegutseda "in persona Christi Capitis". (Kristuse kui pea isikus), mitte lihtsalt delegaatide või esindajatena. Nende kaudu tegutseb Kristus ise.
See festival on ka privilegeeritud võimalus preestrite eest palvetamine. Nad on konfigureeritud koos preester Kristusega, et jätkata tema missiooni. Püha Johannes Paulus II sõnadega: "Teenistuslik preesterlus on osa Kristuse ühtsest preesterlusest ja tema ülesanne on teha igas ajas kättesaadavaks lunastusohver" (Kiri preestritele, suurel neljapäeval 1986).
Täna vajavad preestrid rohkem kui kunagi varem meie lähedust, meie kiindumust ja meie palveid. Nende missioon on ilus, kuid ka nõudlik. Nad on Kristuse armastuse tööriistad, kuid nad ei ole vabastatud raskustest, väsimusest ja kiusatustest.
See festival on seega ka üleskutse uuendada armastust ja toetust meie pastoritele. See on ka päev üleskutse uute preestrikutsete saamiseks. Kirik vajab mehi, kes on Kristust armastades valmis kulutama oma elu evangeeliumi teenimisele.
Kristuse kui ülempreestri ja igavese preestri vaatlemine tähendab tema südame vaatlemist, tema eneseteostust, tema kuulekust Isa ees ja tema kaastunnet inimkonna vastu. Ta sai preestriks selleks, et palvetage meie eest lakkamatultNagu öeldakse heebrealastele: "Ta on võimeline päästma neid, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta elab alati, et nende eest eestpalveid teha" (Heebrealastele 7:25).
Maailmas, mida iseloomustab enesekesksus, kiirustamine ja pealiskaudsus, on Kristuse kui preestri poole vaatamine üleskutse elada eneseteostuse, eestpalve ja vaikiva teenimise vaimsus. Kristus ei suru ennast peale: ta pakub ennast. Ta ei nõua: ta annab ennast. Ta ei uhkelda: ta annab end äärmuseni.
Usklike jaoks on see püha ka meeldetuletus, et kõik ristitud osalevad Kristuse preesterluses.. Püha Peetrus ütleb seda selgelt: "Te olete valitud sugu, kuninglik preesterlus, püha rahvas, Jumala oma rahvas" (1Pt 2:9).
See usklike ühine preesterlus elatakse igapäevastes ohvrites, palves, heategevuses, elutunnistuses. Iga kristlane on kutsutud ohverdama oma elu Jumalale meelepäraseks vaimulikuks ohvriks (vrd. Rm 12:1).
Jeesuse Kristuse, kõrge ja igavese preestri püha kutsub meid üles vaata altari poole uuendatud usugaja tunnistada, et Kristus ise on seal tööl. Ta tuletab meile meelde, et Pääste ei tule mitte meie tegudest, vaid Kristuse ohvrist.. Ja et see ohver on igavene, alati elav, alati tõhus.
See on sügavalt euharistiline, sügavalt preesterlik ja sügavalt kiriklik püha. See on võimalus tänada Kristust tema eneseteostuse eest, palvetada nende eest, kes on kutsutud teda sakramentaalselt esindama, ja pakkuda end koos temaga Isa ees maailma hüvanguks.
1. ¿Cuál es la identidad del sacerdote? La de Cristo. Todos los cristianos podemos y debemos ser no ya alter Christus sino ipse Christus, otros Cristos, ¡el mismo Cristo! Pero en el sacerdote esto se da inmediatamente, de forma sacramental (Amar a la Iglesia, 38).
2. A los sacerdotes se nos pide la humildad de aprender a no estar de moda, de ser realmente siervos de los siervos de Dios (...), para que los cristianos corrientes, los laicos, hagan presente, en todos los ambientes de la sociedad, a Cristo (Conversaciones, 59).
Preester, kes elab püha missat sel viisil - kummardades, lepitades, kannustades, tänades, end Kristusega samastades - ja kes õpetab teisi tegema altariohvrit kristlase elu keskpunktiks ja juureks, näitab tõeliselt oma kutsumuse võrratut suurust, seda iseloomu, millega ta on pitseriga varustatud ja mida ta ei kaota igavesti (Armastades Kirikut, 49). (Amar a la Iglesia, 49).
4. He concebido siempre mi labor de sacerdote y de pastor de almas como una tarea encaminada a situar a cada uno frente a las exigencias completas de su vida, ayudándole a descubrir lo que Dios, en concreto, le pide, sin poner limitación alguna a esa independencia santa y a esa bendita responsabilidad individual, que son características de una conciencia cristiana (Es Cristo que pasa, 99).
5. ¡Valor de la piedad en la Santa Liturgia!
Nada me extrañó lo que, hace unos días, me comentaba una persona hablando de un sacerdote ejemplar, fallecido recientemente: ¡qué santo era!
—¿Le trató Vd. mucho?, le pregunté.
—No —me contestó—, pero le vi una vez celebrar la Santa Misa (Forja, 645).
6. No quiero —por sabido— dejar de recordarte otra vez que el Sacerdote es "otro Cristo". —Y que el Espíritu Santo ha dicho: "nolite tangere Christos meos" —no queráis tocar a "mis Cristos" (Camino, 67).
7. El trabajo —por decirlo así— profesional de los sacerdotes es un ministerio divino y público, que abraza exigentemente toda la actividad hasta tal punto que, en general, si a un sacerdote le sobra tiempo para otra labor que no sea propiamente sacerdotal, puede estar seguro de que no cumple el deber de su ministerio (Amigos de Dios, 265).
8. Cristo, que subió a la Cruz con los brazos abiertos de par en par, con gesto de Sacerdote Eterno, quiere contar con nosotros —¡que no somos nada!—, para llevar a "todos" los hombres los frutos de su Redención (Forja, 4).
9. Ni a la derecha ni a la izquierda, ni al centro. Yo, como sacerdote, procuro estar con Cristo, que sobre la Cruz abrió los dos brazos y no sólo uno de ellos: tomo con libertad, de cada grupo, aquello que me convence, y que me hace tener el corazón y los brazos acogedores, para toda la humanidad (Conversaciones, 44).
10. Aquel sacerdote amigo trabajaba pensando en Dios, asido a su mano paterna, y ayudando a que los demás asimilaran estas ideas madres. Por eso, se decía: cuando tú mueras, todo seguirá bien, porque continuará ocupándose Él(Surco, 884).
11. Me convenció aquel sacerdote amigo nuestro. Me hablaba de su labor apostólica, y me aseguraba que no hay ocupaciones poco importantes. Debajo de este campo cuajado de rosas —decía—, se esconde el esfuerzo silencioso de tantas almas que, con su trabajo y oración, con su oración y trabajo, han conseguido del Cielo un raudal de lluvias de la gracia, que todo lo fecunda (Surco, 530).
12. ¡Vive la Santa Misa!
—Te ayudará aquella consideración que se hacía un sacerdote enamorado: ¿es posible, Dios mío, participar en la Santa Misa y no ser santo?
—Y continuaba: ¡me quedaré metido cada día, cumpliendo un propósito antiguo, en la Llaga del Costado de mi Señor!
—¡Anímate! (Forja, 934).
Kristlaseks olemine - ja eriliselt preestriks olemine, kui meenutame, et kõik ristitud osalevad kuninglikus preesterluses - tähendab pidevat risti juures olemist. (Forja, 882).
14. No nos acostumbremos a los milagros que se operan ante nosotros: a este admirable portento de que el Señor baje cada día a las manos del sacerdote. Jesús nos quiere despiertos, para que nos convenzamos de la grandeza de su poder, y para que oigamos nuevamente su promesa: venite post me, et faciam vos fieri piscatores hominum, si me seguís, os haré pescadores de hombres; seréis eficaces, y atraeréis las almas hacia Dios. Debemos confiar, por tanto, en esas palabras del Señor: meterse en la barca, empuñar los remos, izar las velas, y lanzarse a ese mar del mundo que Cristo nos entrega como heredad (Es Cristo que pasa, 159).
Si es verdad que arrastramos miserias personales, también lo es que el Señor cuenta con nuestros errores. No escapa a su mirada misericordiosa que los hombres somos criaturas con limitaciones, con flaquezas, con imperfecciones, inclinadas al pecado. Pero nos manda que luchemos, que reconozcamos nuestros defectos; no para acobardarnos, sino para arrepentirnos y fomentar el deseo de ser mejores (Es Cristo que pasa, 159).
15. Sacerdote, hermano mío, habla siempre de Dios, que, si eres suyo, no habrá monotonía en tus coloquios (Forja, 965).
16. La guarda del corazón. —Así rezaba aquel sacerdote: "Jesús, que mi pobre corazón sea huerto sellado; que mi pobre corazón sea un paraíso, donde vivas Tú; que el Ángel de mi Guarda lo custodie, con espada de fuego, con la que purifique todos los afectos antes de que entren en mí; Jesús, con el divino sello de tu Cruz, sella mi pobre corazón" (Forja, 412).
17. Cuando daba la Sagrada Comunión, aquel sacerdote sentía ganas de gritar: ¡ahí te entrego la Felicidad! (Forja, 267)
18. Para no escandalizar, para no producir ni la sombra de la sospecha de que los hijos de Dios son flojos o no sirven, para no ser causa de desedificación..., vosotros habéis de esforzaros en ofrecer con vuestra conducta la medida justa, el buen talante de un hombre responsable (Amigos de Dios, 70).