Igal aastal on Neljapäev pärast Nelipühakirik tähistab ainulaadset liturgilist püha: püha Jeesuse Kristuse, ülempreestri ja igavese preestri püha. See ei ole lihtsalt järjekordne liturgiline mälestus, vaid sügav kutse kristliku müsteeriumi südamesse vaatlemiseks: Kristus, kes pakub ennast Isale maailma päästmiseks.ja mis seostab kiriku preestreid selle ohvriga.
Selle püha keskmes on Kristus oma preesterlik mõõdest. vahendaja Jumala ja inimese vahel (vt 1Tim 2:5). Ta ei tähista konkreetset hetke oma elus (nagu jõulud või lihavõtted), vaid oma igavene preesterlik olendMelkisedeki korra kohaselt (vrd. Heebrealastele 5,6).
Jeesus ei olnud preester nagu juudi templi preestrid. Ta on täiuslik preester sest see pakkus mitte loomaohvrid, vaid tema enda ihu ja veri. kuulekus ja armastus Isa vastu. Nagu kirjas heebrealastele: "Kristus on tulnud tulevaste hüvede ülempreestriks... mitte kitsede ja vasikate verega, vaid omaenda verega on ta ükskord igaveseks sisse läinud pühakotta ja saanud igavese lunastuse" (Heebrealastele 9:11-12).
Selle püha võtsid mõned piiskopid - eriti Hispaanias ja Ladina-Ameerikas - 20. sajandil liturgilisse kalendrisse ning jumalateenistuse kongregatsioon kiitis selle heaks 1987. aastal. Sellest ajast alates on selle vastu võtnud paljud piiskopkonnad kogu maailmas.
Kirik õpetab, et Kristus on preester, ohver ja altar korraga. Ta ei ole mitte ainult see, kes pakub, vaid ka see, kes see, kes loobubKristus, igavene preester, viis oma ihu ohverdamisega ükskord ja igaveseks lõpule inimeste lunastustöö" (eessõna selle püha missale).
Viimsel õhtusöögil võttis ta sakramentaalselt ette ohvri, mille ta ristil lõpule viib. Alates sellest ajast, iga missa on selle ühe ohvri tegelik ja sakramentaalne aktualiseerimine.. Seda ei korrata, vaid see on Püha Vaimu väe poolt olevaks tehtud.
Sellepärast, kui preestrid tähistavad armulaua, tegutseda "in persona Christi Capitis". (Kristuse kui pea isikus), mitte lihtsalt delegaatide või esindajatena. Nende kaudu tegutseb Kristus ise.
See festival on ka privilegeeritud võimalus preestrite eest palvetamine. Nad on konfigureeritud koos preester Kristusega, et jätkata tema missiooni. Püha Johannes Paulus II sõnadega: "Teenistuslik preesterlus on osa Kristuse ühtsest preesterlusest ja tema ülesanne on teha igas ajas kättesaadavaks lunastusohver" (Kiri preestritele, suurel neljapäeval 1986).
Täna vajavad preestrid rohkem kui kunagi varem meie lähedust, meie kiindumust ja meie palveid. Nende missioon on ilus, kuid ka nõudlik. Nad on Kristuse armastuse tööriistad, kuid nad ei ole vabastatud raskustest, väsimusest ja kiusatustest.
See festival on seega ka üleskutse uuendada armastust ja toetust meie pastoritele. See on ka päev üleskutse uute preestrikutsete saamiseks. Kirik vajab mehi, kes on Kristust armastades valmis kulutama oma elu evangeeliumi teenimisele.
Kristuse kui ülempreestri ja igavese preestri vaatlemine tähendab tema südame vaatlemist, tema eneseteostust, tema kuulekust Isa ees ja tema kaastunnet inimkonna vastu. Ta sai preestriks selleks, et palvetage meie eest lakkamatultNagu öeldakse heebrealastele: "Ta on võimeline päästma neid, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta elab alati, et nende eest eestpalveid teha" (Heebrealastele 7:25).
Maailmas, mida iseloomustab enesekesksus, kiirustamine ja pealiskaudsus, on Kristuse kui preestri poole vaatamine üleskutse elada eneseteostuse, eestpalve ja vaikiva teenimise vaimsus. Kristus ei suru ennast peale: ta pakub ennast. Ta ei nõua: ta annab ennast. Ta ei uhkelda: ta annab end äärmuseni.
Usklike jaoks on see püha ka meeldetuletus, et kõik ristitud osalevad Kristuse preesterluses.. Püha Peetrus ütleb seda selgelt: "Te olete valitud sugu, kuninglik preesterlus, püha rahvas, Jumala oma rahvas" (1Pt 2:9).
See usklike ühine preesterlus elatakse igapäevastes ohvrites, palves, heategevuses, elutunnistuses. Iga kristlane on kutsutud ohverdama oma elu Jumalale meelepäraseks vaimulikuks ohvriks (vrd. Rm 12:1).
Jeesuse Kristuse, kõrge ja igavese preestri püha kutsub meid üles vaata altari poole uuendatud usugaja tunnistada, et Kristus ise on seal tööl. Ta tuletab meile meelde, et Pääste ei tule mitte meie tegudest, vaid Kristuse ohvrist.. Ja et see ohver on igavene, alati elav, alati tõhus.
See on sügavalt euharistiline, sügavalt preesterlik ja sügavalt kiriklik püha. See on võimalus tänada Kristust tema eneseteostuse eest, palvetada nende eest, kes on kutsutud teda sakramentaalselt esindama, ja pakkuda end koos temaga Isa ees maailma hüvanguks.
1. Milline on preestri identiteet? See on Kristuse oma. Kõik kristlased ei saa ja ei tohi enam olla alter Christus kuid ipse Christus, teised Kristused, Kristus ise! Aga preestris antakse see kohe, sakramentaalselt. (Kiriku armastamine, 38).
2. Meilt preestritelt palutakse alandlikkust, et õppida olema ebamoodne, et olla tõeliselt Jumala sulased (...), et tavalised kristlased, ilmikud, saaksid Kristust kõikjal ühiskonnas nähtavaks teha. (Vestlused, 59).
Preester, kes elab püha missat sel viisil - kummardades, lepitades, kannustades, tänades, end Kristusega samastades - ja kes õpetab teisi tegema altariohvrit kristlase elu keskpunktiks ja juureks, näitab tõeliselt oma kutsumuse võrratut suurust, seda iseloomu, millega ta on pitseriga varustatud ja mida ta ei kaota igavesti (Armastades Kirikut, 49). (Kiriku armastamine, 49).
4. Ma olen alati mõistnud oma tööd preestri ja hingede pastorina kui ülesannet, mille eesmärk on viia iga inimene silmitsi tema elu kõigi nõudmistega, aidates tal avastada, mida Jumal temalt konkreetselt nõuab, piiramata seejuures seda püha iseseisvust ja õnnistatud individuaalset vastutust, mis on kristliku südametunnistuse tunnusjooned. (See on Kristus, kes möödub, 99).
5. Püha liturgia vagaduse väärtus!
Mind ei üllatanud sugugi see, mida keegi ütles mulle mõned päevad tagasi ühe hiljuti surnud eeskujuliku preestri kohta: milline pühak ta oli!
-Kas sa teda palju ravitsesid," küsisin ma.
-Ei," vastas ta, "aga ma nägin teda kord missat pidamas. (Sepa, 645).
6. Ma ei taha - nagu ma tean - jätta teile veel kord meelde tuletamata, et preester on "teine Kristus". -ja et Püha Vaim on öelnud: "nolite tangere Christos meos". -ei taha puutuda "minu Kristusesse". (Camino, 67).
7. Preestri kutsetöö on nii-öelda jumalik ja avalik teenistus, mis nõuab nii palju igasugust tegevust, et kui preestril on aega ka muuks tööks kui see, mis on tegelikult preesterlik, siis võib ta olla kindel, et ta ei täida oma teenistusülesandeid. (Jumala sõbrad, 265).
8. Kristus, kes tõusis üles ristile laialt avatud kätega, igavese preestri žestiga, tahab loota meie peale - kes me ei ole midagi -, et tuua "kõigile" inimestele tema lunastuse vilju. (Sepikoda, 4).
9. Ei paremale, ei vasakule ega keskele. Preestrina püüan olla koos Kristusega, kes ristil avas mõlemad käed, mitte ainult ühe neist: võtan vabalt igast rühmast seda, mis mind veenab ja mis paneb mind tervele inimkonnale tervitavat südant ja käed avama. (Vestlused, 44).
10. See preester sõber töötas Jumalale mõeldes, hoides kinni tema isalikust käest ja aidates teistel neid emaideid omaks võtta. Seepärast ütles ta endale alati: kui sa sured, siis on kõik korras, sest Tema hoolitseb jätkuvalt kõige eest.(Surco, 884).
11. Mind veenis see meie preester sõber. Ta rääkis mulle oma apostellikust tööst ja kinnitas, et tähtsusetuid ameteid ei ole. "Selle roosipõllu all," ütles ta, "on peidetud nii paljude hingede vaikne vaev, kes oma töö ja palve, oma palve ja töö kaudu on saanud taevast armuvihma voo, mis teeb kõik asjad viljakaks. (Surco, 530).
12. Elagu püha missat!
-See aitab teil mõelda armunud preestri mõtte peale: "Kas on võimalik, mu Jumal, osaleda pühalikus missas ja mitte olla püha?
-Ja ta jätkas: "Ma jään iga päev, täites iidset eesmärki, oma Issanda külje alla!
-Keerake üles! (Sepa, 934).
Kristlaseks olemine - ja eriliselt preestriks olemine, kui meenutame, et kõik ristitud osalevad kuninglikus preesterluses - tähendab pidevat risti juures olemist. (Sepa, 882).
14. Ärme harjumegi imetegudega, mis meie ees toimuvad: selle imelise imega, et Issand tuleb iga päev alla preestri kätte. Jeesus tahab, et me ärkaksime üles, et me veenduksime tema väe suuruses ja et me kuuleksime uuesti tema tõotust: venite post me, et faciam vos fieri piscatores hominumKui te järgite mind, teen ma teid inimeste kaluriteks; te olete tõhusad ja meelitate hingi Jumala juurde. Seepärast peame usaldama neid Issanda sõnu: astuge paati, võtke aerud, tõstke purjed ja sõitke välja sellele maailma merele, mille Kristus meile päranduseks annab. (See on Kristus, kes möödub, 159).
Kui on tõsi, et meil on isiklikke hädasid, siis on ka tõsi, et Issand arvestab meie vigadega. Tema halastava pilgu alt ei pääse, et meie, inimesed, oleme piiratud, nõrkade ja ebatäiuslikkusega olendid, kes kalduvad pattu tegema. Kuid ta käsib meil võidelda, tunnistada oma puudusi, mitte selleks, et heidutada, vaid selleks, et teha meeleparandust ja kasvatada soovi olla parem. (See on Kristus, kes möödub, 159).
15. Preester, mu vend, räägi alati Jumalast, sest kui sa oled tema, siis ei ole su vestlused ühekülgsed. (Sepa, 965).
16. Südame eestkoste. -Nii palvetas see preester: "Jeesus, olgu mu vaene süda pitseeritud aed; olgu mu vaene süda paradiis, kus Sina elad; valvaku seda kaitseingel leegitseva mõõgaga, millega Ta puhastab kõik kiindumused, enne kui need minusse sisenevad; Jeesus, pitseeri mu vaene süda oma Risti jumaliku pitseriga." (Jh 1:16). (Forge, 412).
17. Kui ta andis püha õhtusöömaaja, tundis see preester, et ta tahtis karjuda: "Siin ma annan teile Õnne! (Forge, 267)
18. Selleks, et mitte skandaalida, et mitte tekitada isegi kahtlust, et Jumala lapsed on laisad või kasutud, et mitte olla põhjus, miks neid halvustada..., peate püüdma oma käitumisega pakkuda õiget mõõdupuud, vastutustundliku inimese head loomust..... (Jumala sõbrad, 70).
