Selle ülevaate esimest osa saate lugeda siit.
Mõiste Koraan on tuletatud semiidi keele juurtest qaraʼa, mis tähendab ettekandmist või ettekantud lugemist, seega psalmimängu. Juba antiikajal kasutasid kristlased ja juudid Lähis-Idas pühade tekstide piduliku ettekandmise tähistamiseks samaväärset aramea keele häälikut qeryan.
Sama juurte kasutamine on aga veelgi vanem: ʼAnī qōl qōreʼ ba-midbar (heebrea: hääl, kes hüüab kõrbes, nagu prohvet Jesaja raamatus, mida hiljem tsiteeritakse kreeka keeles Uues Testamendis) on tähendusega hüüda, kutsuda, kuulutada, laulda.
Koraan on moslemite püha tekst, mille Muhammed jättis neile päranduseks. Enamiku moslemite jaoks on see Jumala loomata sõna. See on jagatud sajaks neljateistkümneks peatükiks, mida nimetatakse sūra'ks, ja nende vastavate salmidega, mida nimetatakse ayāt'iks.
Iga mitteislami eksegeedi jaoks on tekstis palju kohti, mis on identsed või paralleelsed teiste, vanemate dokumentide, eelkõige Vana ja Uue Testamendi tekstidega, ning samuti islamieelsete tavade, traditsioonide ja kommete, nagu usk kummitustesse, ǧinni, palverännaku rituaalidesse, kadunud rahvaste legendidesse ja Ka‛ba austamisse.
Koraani allikate probleem on seega väga oluline. Sellised allikad ei saa kindlasti olla midagi üleskirjutatud, sest Muhammed, keda üldiselt peetakse (teadlaste poolt) Koraanis esitatud ilmutuse autoriks või kandjaks (moslemi usklike poolt), oli kirjaoskamatu ja tal ei saanud loomulikult olla isiklikku juurdepääsu kristlike ja juudi pühade raamatute lugemisele.
Järelikult jõudsid paljud kristluse ja judaismi religioossed arusaamad suulises vormis nende kõrvu, ja seda kahes etapis: rahvapühad, mis toimusid perioodiliselt Mekas, kuhu sageli põgenesid ketserlike kristlike ja juudi sektide proselüüdid, et põgeneda tagakiusamise eest Bütsantsi impeeriumis (seda võib järeldada paljudest ketserlikest kristlikest arusaamadest ja haggada-raamatute ja apokrüüfiliste raamatute meenutustest, millest Koraanis on rohkesti).
Nagu me juba ütlesime, kaubareisid ta tegi väljaspool kõrbe (jällegi, mõisted, mida ta pidi õppima, on vähesed, ebamäärased ja ebatäielikud, nagu on näha Koraani tsitaatidest).
Me nägime seega, et Muhammed oli kohe veendunud, et ta oli juba enne teda teistele rahvastele, juutidele ja kristlastele, edastatud ilmutuse subjekt ja et see pärines samast allikast, taevasest raamatust, mida ta nimetas umm al-kitābiks.
Kuid tema puhul toimus suhtlemine aeg-ajalt, mis pani vastased naerma tema üle. Samuti oleme näinud, et Jumal andis viimasele sageli uskumatult sobivaid vastuseid tema nõudmistele ja raskustele ning manitsusi, nagu näiteks järgmised:
"Uskmatud ütlevad: "Miks ei ole Koraan teile korraga ilmutatud? Aga [tea, o Muhammed, et] Me oleme selle sulle järk-järgult ilmutanud, et Me seega sinu südant tugevdaksime. Ja alati, kui nad esitavad [sõnumi vastu] argumente, paljastame Me teile Tõe, et te saaksite need selgemalt ja ilmsemalt ümber lükata.[1]".
Sellise katkendlikkuse ja Muhamedi harjumuse tõttu muuta sageli oma versiooni, on Koraan killustunud ning puudub loogiline ja kronoloogiline järjestus: kõik on mõeldud koheseks kasutamiseks ja tarbimiseks.
See oli juba varajastele Koraani kommenteerijatele selge, vahetult pärast islami "prohveti" surma, eriti seoses hilisemate salmide tühistamise küsimusega. Et püüda küsimust kõige paremini lahendada, liigitati sūra'd Mekka ja Mediina sūra'deks, vastavalt sellele, millisel perioodil need ilmutati.
See on jagatud kolmeks etapiks: esimest, mis vastab Muhamedi avaliku elu esimesele neljale aastale, iseloomustavad lühikesed, kirglikud ja pidulikud sūra'd, mis sisaldavad lühikesi värsse ja võimsaid õpetusi, mille eesmärk on valmistada kuulajaid ette kohtupäevaks (yawm al-dīn).
Teine, mis hõlmab kahte järgmist aastat, kus entusiasm tagakiusamise alguses jahtub ja jutustatakse lugusid eelmiste prohvetite eludest, mis on väga sarnane haggada (rabiinlik kirjandus, mis on jutustava ja homiloova tüüpi); kolmas, seitsmendast kuni kümnenda aastani kestnud avalik elu Mekas, mis on samuti täis prohvetlikke legende ja kirjeldusi jumaliku karistuse kohta.
Me leiame, et M. on pärast hegira suures muutuses. Sūra on adresseeritud juutidele ja kristlastele ning esimeses etapis neile reserveeritud sõbralik ja kiitev toon kaob järk-järgult, kulmineerudes islami "prohveti" elu viimastel aastatel tõelise rünnakuga. Sellest ajast on näiteks sūra 9, kus salmis 29 nõutakse: alandamist:
"Võitle nende vastu, kes ei usu Jumalasse ja kohtupäevale, ei austa seda, mida Jumal ja Tema Sõnumitooja on keelanud, ega järgi tõelist usku [islami] Raamatu rahva [juudid ja kristlased] hulgast, kui nad ei nõustu maksma maksu [millega neil lubatakse elada islami riigi kaitse all, säilitades samas oma usu] alistumisega."
Selle tulemuseks on seadused, mis kehtestavad juudi või kristlikku usku tunnistavatele inimestele mitmesuguseid piiranguid, näiteks eriline riietus, relvade kandmise ja hobuste ratsutamise keelamine jne.
Kuigi Koraan tunnistab selgesõnaliselt Pentateukki, psalme ja evangeeliumi ilmutust, on islami ja judaismi ning veelgi enam islami ja kristluse vahel märkimisväärseid erinevusi. Need erinevused peegeldavad, nagu me juba ütlesime, Muhamedi ja ketserlike kristlike sektide vahelisi kontakte, mille olemasolu oli tol ajal üsna tavaline nii Bütsantsi impeeriumis kui ka, eelkõige, vahetult väljaspool selle piire.
Kõige ilmsemad erinevused on Kristuse kuju osas, kus kristlikud apokrüüfilised raamatud avaldavad erilist mõju Koraanile. Näiteks islami pühas raamatus: Jeesus on Maarja poeg ja sündis neitsiloomana, kuid see Maarja on siiski Moosese õde.
Jeesuse imetegudest alates lapsepõlvest saadik räägitakse väga üksikasjalikult ning talle omistatakse nimed Messias, Jumala Vaim ja Sõna, asetades ta teistest prohvetitest kõrgemale tasemele, kuid täpsustatakse, et Kristus ei ole midagi muud kui Jumala sulane, inimene nagu iga teine; muu hulgas on kindlaks tehtud, et tema ristisurma ei oleks kunagi toimunud: Jeesuse asemel oleks risti löödud vaid simulakrum.[2].
Veel üks märkimisväärne erinevus, mis islami jaoks on midagi täiesti maistlikku (veel üks põhjus, miks me räägime islamist kui looduslikust religioonist), mis on tehtud selleks, et avaldada muljet lihtsatele ja karmidele kõrbeelanikele: rohelised aiad, lummavad ojad, vein, mis ei joo, neitsid, kes on alati puutumata. Seal ei ole midagi, mis väljendaks õndsusnägemuse mõistet ja usklike osalemist Jumala enda elus: Jumal on inimnägemisele kättesaamatu (6/103).
Lõpuks, muude erinevuste hulgas on ka inimeste tegude ettemääratlemine Jumala poolt (selles osas on islam väga sarnane kalvinismiga). Koraanis on kohti, mis enam-vähem pooldavad või on täiesti vaba tahte vastu, kuid just viimased on osavate parandustega omaks võetud sunniitliku õigeusu poolt, mis annab islamile selle ettemääratluse templi (maktub, iga inimese saatus, on jäigalt kirja pandud ja Jumala poolt ette määratud).
Koraani tegelik koostamine toimub pärast Muhamedi surma, mil alustati kõigi tema järgijatele usaldatud ilmutuse fragmentide koostamist. Sūraid järjestati pikkuse järgi (kõige pikemast kõige lühemani, kuigi mitmete eranditega, mis on tingitud ka loogilise või kronoloogilise järjestuse võimatusest).
Samast perioodist pärineb ka erinevate parteide ja voolude vaheliste ägedate võitluste ja sisemiste lahkarvamuste algus, mis kõik olid verega lämmatatud, kusjuures iga pool fabritseeris oma nõuete toetuseks värsse ja koraanitsitaate à la carte.
See on araabiakeelne sõna, mis tähendab 'tallatud teed', nagu halakhah heebrea keeles, ja tähistab kirjalikku seadust. Semantilisest vaatepunktist on mõlemad terminid, nii araabia kui ka heebrea, assimileeritavad meie 'seadusega' ('otsene' tee, tee, mida järgida). Šarī‛a, islami õigus või seadus (vastavalt "õigeusu" sunniitlikule seisukohale), põhineb neljal peamisel allikal:
Kuna me juba arutasime Koraani, siis vaatleme otse ülejäänud kolme allikat, alustades sunnast (harjumus, traditsioon, esivanemate käitumisliin), mis on sõna, mis näitab juba enne Muhamedi elu reguleerivaid traditsioonilisi tavasid, mis reguleerisid araablaste elu. Islami kontekstis määratleb sama termin Muhamedi ütluste, tegude ja hoiakute kogumit tema kaasaegsete tunnistuste järgi.
Ja just siin tuleb mängu ḥadiṯ, st Muhammedi sunna jutustus või kirjeldus, mis on tehtud teatud skeemi järgi, mis põhineb isnādil (toetus ja loendamine kasvavas järjekorras nende isikute kohta, kes anekdooti teatasid, kuni episoodi otsese tunnistajani) ja matnil (tekst, jutustuse põhiosa). See allikas oli äärmiselt vajalik, kui M. surma ajal oli islam alles jämedalt visandatud see, mis pidi hiljem saama.
Pärast nii suurte territooriumide vallutamist ja sellest tulenevat kokkupuudet uute kultuuridega oli vaja leida lahendusi probleemidele ja raskustele, millega "Jumala Sõnumitooja" polnud kunagi otseselt kokku puutunud.
Ja just Muhammad kutsuti üles, et ta ise saaks täpsustada, kuigi ta oli juba surnud, mitmeid punkte, millele Koraanis ainult vihjatakse või mida ei ole kunagi käsitletud, seoses erinevate distsipliinidega. Seega loodi kogum tõeseid, oletatavaid või valetraditsioone ajal, mil iga islami sees võitlev fraktsioon väitis, et Muhammad on nende poolel, ja omistas talle selle või teise väite, konstrueerides terveid täiesti ebausaldusväärsetest tunnistustest koosnevaid aparaate.
Meetod, mis võeti kasutusele selle ülevoolava voolu peatamiseks, oli äärmiselt meelevaldne. Tegelikult ei kasutatud tekstianalüüsi ja tekstide sisemisi tõendeid (sama võib öelda koraanieksegeesi kohta, mis on peaaegu olematu), mis on kristluses par excellence kriteerium, et määrata ja kontrollida teksti autentsust.
Vastupidi, usaldati ainult käendajate mainet: kui tunnistajate ahel oli rahuldav, võis kõike tõeseks pidada. Sellega seoses tuleb märkida, et kõige vanemateks ja Muhammadile kõige lähemal olevateks määratletud pärimused on kõige vähem usaldusväärsed ja kõige kunstlikult konstrueeritud (mida võib kindlaks teha ka keele liigsest afektsioonist).
Kolmas islami õiguse allikas ehk Šarī‛a on qiyās ehk analoogia abil tuletamine, mille abil leiti kindlaksmääratud ja lahendatud küsimuste uurimisel lahendus teistele ettenägematutele küsimustele. Antud juhul on kriteeriumiks ra'y, st vaatepunkt, intellektuaalne seisukoht, hinnang või isiklik arvamus. Kõnealune allikas muutus vajalikuks islami algusest peale, sest nagu me nägime, oli Koraani ja ḥadīṯ vastuolulisus tekitanud märkimisväärset segadust ja viinud kahe esimese allika puhul tühistajate ja tühistatavate pärimuse jõustumiseni.
Kui aga qiyās ei olnud kõigi lahendamata küsimuste lahendamiseks piisav, lisati neljas allikas, vox populi või iǧmā‛ (rahva konsensus), et luua kindel alus kogu õiguslikule ja doktriinilisele aparaadile. See allikas näis olevat enam kui õigustatud nii koraanitsitaatide kui ka mõne hadīṯi puhul, millest ühes väitis Muhammad, et tema kogukond ei eksi kunagi.
iǧmā‛ võib seisneda õigusteaduse arstide saavutatud õpetuslikus konsensuses; konsensuses täitmisel, kui tegemist on tavapraktikas väljakujunenud tavadega; juristide vaikival nõusolekul, isegi kui see ei ole ühehäälne, kui tegemist on avalike tegudega, mis ei too kaasa kellegi hukkamõistmist.
Konstruktiivset tööd, mille käigus tuletatakse õigus neljast nimetatud allikast (Koraan, sunna, qiyās ja iǧmā‛), nimetatakse iǧtihād (da ǧ-h-d, sama juur nagu termin ǧihād) ehk "intellektuaalne pingutus". Kõnealune jõupingutus, positiivne islami õiguse tõeline väljatöötamine, mis põhines siiski "ilmutatud" sõnal, kestis umbes 10. sajandini, mil tekkisid õiguskoolkonnad (maḍhab), mille järel "iǧtihādi väravad" loetakse ametlikult suletuks. Sellest ajast alates võib aktsepteerida ainult seda, mis on juba paika pandud, ilma edasisi uuendusi (bid‛a) sisse viimata.
Kõige jäigemad selles suhtes on wahhabistid (mille asutas Muḥammad ibn ‛Abd-el-Waḥḥḥḥab: wahhabiidide doktriin on Saudi Araabia kuningriigi Sa‛ūd, absoluutsete monarhide ametlik doktriin) ja salafistid (asutajad ja peamised esindajad: Ǧamal al-Dīn al-Afġāni ja Muḥammad ‛Abduh, 19. sajand; moslemi vennad kuuluvad selle voolu hulka).
Mõlema liikumise arvates viidi islami õpetusse sisse liigseid uuendusi; seetõttu on vaja minna tagasi algusaegadesse, kuldse ajastu, isade (salafide) ajastu juurde, eelkõige Muhamedi elu ajal Mediinas ja tema esimeste järeltulijate ehk kaliifide juurde.
Enne edasist jätkamist võime öelda paar sõna ǧihād'i mõiste kohta. Moslemi õiguse kohaselt on maailm jagatud kahte kategooriasse: dār al-islām (islami maja) ja dār al-ḥarb (sõja maja): viimase vastu peavad moslemid pidevat sõda, kuni kogu maailm ei allu islamile.
ǧihād on islami õiguses nii oluline, et seda peetakse peaaegu islami kuuendaks sambaks. Selles mõttes on kaks kohustust võidelda: kollektiivne (farḍ al-kifāya), kui on olemas piisav arv vägesid; individuaalne (farḍ al-‛ayn), ohu korral ja moslemi kogukonna kaitsmisel.
On olemas kahte tüüpi ǧihād, üks väike ja teine suur. Esimene on kohustus püüelda islami propageerimise poole; teine on igapäevane ja pidev individuaalne jõupingutus Jumala teel, praktiliselt pöördumise tee.
Just ǧihād'i kaudu on paljud kristlikud maad langenud, enamasti kapitulatsiooni teel, islami kätte ja sel juhul ka nende elanikud, keda peetakse "lepingu rahvaks" ehk ahl al-ḏimma, või lihtsalt ḏimmīd, on muutunud riigi kaitstud subjektideks, teise klassi kodanikeks, kelle suhtes kohaldatakse kapitulatsioonimaksu, mida nimetatakse ǧizya, ja maksu ḫarāǧ, mida makstakse omandatud maade eest.
Selle õpetuse kohaselt oli kahe loomuse, ühe inimliku (kurja kandva) ja ühe jumaliku (head kandva) loomuse kooseksisteerimine Kristuses mõeldamatu. Seega oli Kristus ristilöömise ajal kas asendatud kellegi teisega või oli kogu see episood illusioon. Simon Magus (keda tsiteeritakse Apostlite tegudes) oli juba väljendanud end selles mõttes, ja talle ja tema gnostilistele järgijatele näib Johannes olevat juba vastanud 1Jh 4:1-2: "Iga vaim, kes tunnistab, et Jeesus Kristus on tulnud lihaks, on Jumalast"; ja ka Jh 1:14: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel".
Siin saate lugeda selle ülevaate kolmandat osa.
Gerardo Ferrara
Lõpetanud ajaloo ja politoloogia eriala, spetsialiseerunud Lähis-Idale.
Vastutab Roomas asuva Püha Risti Ülikooli üliõpilaste eest.
