Issand palus mul loobuda oma tööst, elukutsest, õpingutest ja isegi perekonnast, et Teda järgida.

Nimi: Julio César Morillo Leal
Vanus: 33 aastat vana
Olukord: Seminari
Päritolu: Cabimas, Venezuela
Estudia: Õpib teoloogiat Pamplonas asuvas Bidasoa Rahvusvahelises Seminaris.

Otsustasin jätta oma tuleviku Jumala kätte ja lasta tema tahtmist minu elus teha.

Julio César Morillo on 33-aastane seminarist Cabimase piiskopkonnast, Venezuelast. Ta on vanim kahest vennast, kes on pärit tagasihoidlikust perekonnast.

"Juba noorelt sain oma perekonnalt palju tähelepanu, sest kasvasin oma vanavanemate juures nende külas üles esimesed eluaastad.

Siis läksin oma vanemate juurde linna elama ja see muutus oli väga raske, sest oli vähe hetki, mil me saime rahulikult olla. Mu vanemad ei mõistnud teineteist väga hästi ja kui olin umbes 15-aastane, oli olukord nii raske, et mõtlesin isegi kodust lahkuda, kuid sel ajal mu vanemad lahutasid ja ma jäin elama oma õe ja ema juurde.

Sellest ajast alates pidin ma oma kodus võtma endale teatud kohustusi ja seadma erinevaid eesmärke, mis viisid mind selleni, et keskenduda nende saavutamisele suure töö, pühendumuse ja pingutuse abil. Ma kavandasin nii, mida ma oma eluks tahtsin, ja järgisin seda plaani, kuni ma selle saavutasin.

Valisin inseneriks õppimise, sest ma olen kirglik numbrite vastu, ja nii põhinesid mu unistused peamiselt sellel, et ma saaksin insenerina lõpetada, et siis mitte ainult praktiseerida selles valdkonnas, vaid ka õpetada ülikooli tasemel.

Mis puutub minu kutsumusse, siis pean ütlema, et igaühel on oma lugu ja igaüks saab Issanda kutse järgida teda erilisel viisil. Mis puutub minusse, siis kuulusin juba noorena erinevatesse liikumistesse ja apostellikesse rühmadesse oma riigi kirikus, nagu Jovenmisión, Pastoral Juvenil, Cursillos de Cristiandad, Legión de María, ja eriti ühte, Encuentros Familiares de Venezuela, kus ma teenisin Jumalat mitu aastat.

Huvitaval kombel keskendub see liikumine perekonnale ja isiklikule pühendumusele luua tulevane perekond. Minu eluprojekt oli keskendunud sellele teele, samal ajal kui ma tundsin alati Jumala kohalolekut oma tööalases projektis, mis pani mind uskuma, et see oli ka see, mida Jumal minu jaoks tahtis.

Olen lõpetanud naftainseneri eriala ja tegutsenud selles valdkonnas ning ülikooli professorina. Olin oma professionaalse projekti tipphetkel: mu pere oli väga rahul minu seniste tulemustega ja mu sõbrad imetlesid mu saavutusi nii noores eas.

Ma arvasin, et see on asi, mis teeb mind täielikult õnnelikuks, kuid tegelikult ei olnud see nii. Ma tundsin end veidi tühjana. Tundsin end veidi tühjana ja tundsin ka, et mind on kutsutud millegi muu juurde, nii et pidin keskenduma selle avastamisele.

See oli üsna suur löök, kui sain aru, et minu projekt oli vaatamata senisele edule läbi kukkunud, ja siis alustasin otsinguid, mida ma oma vaimulikku juhendaja abiga teostasin, alustades sellest, et otsustasin oma tuleviku Jumala kätte jätta ja lasta oma elus toimuda Tema tahtel.

Sel hetkel mõistsin, et kuigi ma olin oma plaani teinud, ei olnud ma seda kunagi esitanud Jumalale kaalumiseks, et näha, kas see on see, mida Ta tegelikult minu jaoks tahab, vaid ainult minu palve põhines abi palumisel selle elluviimiseks ja ma tunnen, et Jumal lubas mul seda täita.

Sellest hetkest alates hakkasid toimuma erinevad sündmused, mille käigus ma nägin selgelt, et Issand palub mul end täielikult loovutada, et järgida Teda: jätta oma töö, elukutse, õpingud ja isegi oma pere, kes esialgu ei olnud sellega nõus.

Nad ei mõistnud, millist muutust tähendaks jätta kõik, mis ma olin aastate jooksul üles ehitanud, et asuda uuele teele. Mõned pidasid seda minu ebaküpsuse või segaduse märgiks ja ma isegi tundsin, et nad suhtusid minusse haletsuse ja pettumusega.

Seal meenus mulle püha Johannes Bosco suurepärane lause, mis pani mind kogetu suhtes rohkem usaldama Jumalat: "Kui tegemist on kutsumuse järgimisega, peab olema valmis ohverdama kõik". Siis tegin otsuse alustada seda kutsumuse seiklust ja Jumal on järk-järgult võtnud vastutuse selle eest, et panna kõik oma kohale, saatnud mu perekonda ja võtnud koha, mille ma neisse jätsin.

Ma olen tundnud, et Jumal on mind kutsunud ja seepärast alustasin veidi üle 6 aasta tagasi oma koolitust, ja siiani olen väga õnnelik, et Jumala unistus minu jaoks on hoolimata minu nõrkustest realiseerumas.

ANNETAGE PRAEGU