Selle artikli pealkirjas olev lause on just alanud 2025. aasta tavapärast juubeliaasta kokkukutsumise bulla pealkiri. Püha aasta, mille paavst on just kokku kutsunud, järgides kiriku traditsiooni.
Lootus on selle sõnumi võtmeelement, mis tuletab meile meelde, kui tähtis on elada usus ja usalduses tuleviku suhtes. Nende püha Pauluse sõnadega algab nr 2. BullSeega, kuna me oleme õigustatud usu kaudu, siis oleme Jumalaga rahus meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu. Tema läbi oleme saanud usu kaudu armu, milles me oleme kinnitatud, ja tema kaudu rõõmustame Jumala au lootuses (...) Ja lootus ei saa pettuda, sest Jumala armastus on valatud meie südamesse Püha Vaimu kaudu, kes on meile antud." (Rm 5, 1-2, 5).
Järgnevalt kutsub paavst kõiki usklikke üles palvetama rahu eest maailmas; noorte paaride eest, et soov saada lapsi kasvaks ja "paljud tühjad hällid, mis on juba paljudes maailma osades olemas", saaksid täidetud (n. 9).
Ta palub "et pakkuda vangidele konkreetset läheduse märki, soovin ise avada vanglas püha ukse, et see oleks neile sümboliks, mis kutsub neid vaatama tulevikku lootuse ja uuendatud elule pühendumisega" (n. 10).
Seejärel kutsub ta meid üles palvetama, et noorte, sisserändajate, eakate, vanavanemate, vaeste ja kõige rohkem võlgades olevate riikide lootused saaksid taas jalule tõusta. Ja me võime lisada: et kõik abordikliinikud suletaks; et perekonnad elaksid koos, "kuni surm meid lahutab".
Seejärel rõhutab ta meie lootuse põhjuseid, mis peituvad märtrite tunnistuses, "kes, olles kindlalt veendunud oma usus ülestõusnud Kristusesse, oskasid loobuda oma maapealsest elust, et mitte reeta oma Issandat" (n. 20), ja said "õnne igavese eluga".
Seega väljendab see selgelt "igavese elu" tegelikkust, milleks meid kutsutakse elama täielikus õnnesoovis Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu armastuses.
"Ma usun igavesse ellu": seda väljendab meie usk ja kristlik lootus leiab neis sõnades oma põhialuse. Tegelikult on lootus "teoloogiline voorus, mille abil me püüdleme igavese elu kui meie õnne poole".
Teine Vatikani oikumeeniline kontsiil kinnitab: "Kui (...) see jumalik alus ja see igavese elu lootus puuduvad, kannatab inimväärikus väga tõsise kahju all - see on sageli nii - ning elu ja surma, süü ja kurbuse mõistatused jäävad lahendamata, viies inimese sageli meeleheitele" (n. 19).
Ja pärast seda, kui me oleme meelde tuletanud kõik lootused ja "Jumala kohtuotsuse" reaalsuse, millega me kõik peame kohtuma oma surma ajal, räägib bulla nr 23 väga selgelt vajadusest patukahetsuse sakramendi järele, mis valmistab meie hinge ette, et kahetsedes oma patud, paluda Jumalalt andeksandmist.
"Piinamise sakrament kinnitab meile, et Jumal võtab meie patud ära (...). Sakramentaalne lepitus - ülestunnistus - ei ole mitte ainult ilus vaimne võimalus, vaid kujutab endast otsustavat, olulist ja hädavajalikku sammu igaühe usuteel".
Elades seda andestuse palvet alandlikkuse ja armastusega, me koostame oma kristliku elu uuesti ja uuendame oma usku "lootusse, mis ei peta", ning jätame oma soovid Issanda kätte. Neitsi Maarja.
"Lootus leiab oma kõrgeima tunnistaja Jumala emas. Temas näeme, et lootus ei ole asjatu optimism, vaid armu kingitus elu reaalsuses. (...) Ei ole juhus, et rahva vagadus tugineb jätkuvalt Pühale Neitsile kui Stella marispealkiri, mis väljendab kindlat lootust, et elu tormilistes sündmustes tuleb Jumalaema meile appi, toetab meid ja kutsub meid üles usaldama ja jätkuvalt lootma" (n. 24).
Nende sätetega "tähistab tulevast juubeliaastat lootus, mis ei kao, lootus Jumalale. Aitaks see meil ka taastada vajalikku usaldust - nii kirikus kui ka ühiskonnas - inimestevahelistes sidemetes, rahvusvahelistes suhetes, iga inimese väärikuse edendamises ja loodu austamises" (n. 25).
Ernesto Juliáadvokaat ja preester.
Koostöö avaldatud ajakirjas Religión Confidencial. Püha aasta: Lootus ei valmista pettumust
