Pedro Santiago Méndez Cruz, üliõpilane Pedro Santiago Méndez Cruz, üliõpilane Navarra Ülikool ja Bidasoa rahvusvaheline seminarPeetrus leiab Jumalasse usus jõudu, et ületada ebaõnne ja kinnitada uuesti oma preestri kutsumust. Alates lapsepõlvest, mida iseloomustab tema vanavanemate armastus, kuni tema otsustava vaimse kogemuseni retriitidel, kutsub Pedro meid üles mõtlema kristliku kujunemise tähtsuse ja vooruste üle, mida 21. sajandi preester peab kasvatama.
"Mehhiko elanikkonnast 73-178 % on katoliiklased, kuid ma tunnen, et ilmalikustumine, mis on minu riigis levinud, on tingitud kristliku hariduse puudumisest. Noored peavad tundma meie usku, mis on imeline," ütleb Pedro.
Tema jaoks lasevad noored ilma väljaõppeta, ilma katoliku usu põhjaliku tundmiseta end lõksu lasta moel, mis levib sotsiaalvõrgustikes, mille külge nii paljud on kontrollimatult kinni jäänud. "Mõnikord laseme end teiste poolt kaasa haarata ja hakkame kaotama oma juuri, kristlikke väärtusi ja uskumusi, ja see juhtub noorte mehhiklaste seas. Nad on sõnades katoliiklased, kuid nad ei praktiseeri oma usku".
Pedro on Tabasco piiskopkonnast pärit noormees, kes ei tundnud kunagi oma bioloogilist isa. Tema ema jäi 18-aastaselt rasedaks ja pidi töötama, et oma poega üles kasvatada. "Nii et ma jäin oma emapoolsete vanavanemate juurde, mis on olukord, mis juhtub paljude lastega Mehhikos. Ma võlgnen neile kõike: nad andsid mulle oma armastuse ja usu Jumalasse. Ma kutsun neid nii emaks kui ka isaks.
"Kuigi mu perekond ei ole täiuslik ja ma ei tunne oma bioloogilist isa, tänan Issandat kõige eest, mis ta mulle on andnud. Ta andis mulle adoptiivse isa, kes on minu vanaisa," ütleb ta liigutatult ja rahulikult.
Hiljem sündis tema emal veel üks tütar, kes on nüüd 16-aastane. "Ta oli üks ilusamaid kingitusi, mida Issand mulle on andnud, õde."
Tema vanavanemad olid need, kes õpetasid talle esimesed palved ja viisid ta kuueaastasena koguduse katekismuse tundidesse, mil ta liitus ka altaripoiste rühmaga. Nii küpses tema usk kolmes peamises valdkonnas: kodus, koolis ja koguduses.
Nagu paljud teismelised, koges ta keskkooli ajal oma elus mässulist perioodi. Ta oli 13 või 14-aastane, kui tal oli mitmeid raskusi koolis ja tal tekkisid probleemid perekonnas.
"Ühel päeval rääkisin ma oma koguduse preestriga. Ma ei unusta kunagi tema sõnu. Ta ütles mulle, et me ei märka, kui Jumal on meie elus, et me ei märka, et Ta võtab meid alati diskreetselt käest kinni. Aga kui me Temast eemaldume, märkame Tema puudumist ja elu muutub teistsuguseks.
Kui Jeesus ei ole meie elus, siis ei ole meie elu midagi. Kui Jeesus on minu elus, on minu elu palju väärt. Siis hakkasin ma mõtlema, mida Jeesus tahab minu elult. Ma tunnistasin oma viga, oma pöördumist Issandast eemale, ja ma pöördusin Tema juurde tagasi," ütleb Peetrus.
Kui ta lõpetas keskkooli, sai ta esimese Bachillerato aasta jooksul aru, et Issand palub temalt midagi, kuigi ta ei olnud kindel, kas tema kutsumus on preestriks.
"Minu koguduse preester julgustas mind siis minema vaimulikule retriidile ja ma läksin. Sellel retriitusel sain ühel hetkel kirjeldamatu kogemuse: tundsin, et olen üksi Issanda ees armulauas, näost näkku Temaga, ainult Tema ja mina. Ja Ta ütles mulle: "Võta oma rist ja järgi mind". Seal said kõik mu kahtlused selgeks," jutustab ta.
Ta astus 16-aastaselt oma piiskopkonna väikeseminari. Tema vanavanemad olid rõõmsad.
Tema jaoks peab 21. sajandi preester lisaks terviklikule väljaõppele olema ka palve preester, kes ei jäta tähelepanuta neid läheduse hetki Jumalaga.
"See on kõige tähtsam, aga ka see, et olla lähedal usklikele, Jumala rahvale. Oluline on olla inimestega empaatiline, kuulata neid, mõista neid ja õppida neilt. See on see, mida ma praegu avastan pastoraalse töö käigus, mida olen suvel teinud," ütleb see noor seminarist.
On üks voorus, mida ta peab preestri elus oluliseks: "Ausus on eluliselt tähtis. Kui preester ei ole siiras, ei saa temast head preestrit. Me elame maailmas, kus meil on raske lasta end saata. Ka meie, preestrid, vajame teisi, kes meid juhiksid ja aitaksid.
Seetõttu on Peetruse jaoks palve, empaatia, teistelt õppimine ja end õpetada laskmine neilt, kes teavad, olulised omadused, mida 21. sajandi preester peaks omandama.
Bidasoa seminaris kujunemise kogemuse elamine on midagi, mida ta poleks kunagi osanud ette kujutada. "See teeb mind väga põnevaks jagada usku ja imelisi kogemusi, mida ma Hispaanias elan, oma seminarivendadega ja formatsiooniõpetajatega. Usu jagamine ja teadmine, et Jumal on mind kutsunud, täidab mind rõõmuga. See on ainulaadne kogemus väljaõppes ja elus," ütleb Pedro.
Kuid on ka midagi, mis teda hirmutab, ja see on preestri üksildus. "Kui preester ei ole oma kutsumuses kindel ja ei ole veendunud selles, mis ta on, võib rutiin varjutada tema missiooni tõelise tähenduse. Preestrid ei tohi jääda üksi".
Seepärast ongi Peetruse jaoks vaja peatuda, panna kõrvale hetki puhkamiseks ja palvetamiseks, et kultiveerida oma suhet Jumalaga. Nende sõnadega lõpetab ta selle väikeste usalduste kokkutuleku, tänades kõiki heategijaid. CARF Sihtasutus kes on teda õppimisel ja koolitusel aidanud.
Marta SantínUsuteabele spetsialiseerunud ajakirjanik.