Martín Fabián Miranda Gularte on Uruguay Salto piiskopkonna preester.
Tema kutsumus sai alguse juba lapsena, tema pere ütleb, et ta on alati öelnud, et tahab saada preestriks, kuigi ta ei teadnud tegelikult, mida see tähendab.
Lapsena pidi tema pere kolima Argentiinasse ja esimene asi, mida nad tegid, oli tema registreerimine koguduse koolis, kus ta õppis tundma Jeesust ja süvendas oma usku.
See integratsioon koguduse ellu viis selleni, et tal tekkis sõprus koguduse preestriga, kes hiljem aitas teda kutsumuse leidmisel. Preestri kuju oli võtmetähtsusega, sest ta astus seminari, kui oli alles 13-aastane.
"Seminaris avastasin selle, millest sai minu teine suur pere. See perekond, mis kasvas üles sidemete ümber, mida usk meile annab, Jumala isakujutise ümber, kes annab meile lõpmatu armastuse.
Kui ma kasvasin, siis kasvas ka minu sõprus Jeesusega.
Kui see aeg saabus, pöördusin tagasi koju, tagasi Salto piiskopkonda Uruguays. Seal lõpetasin oma õpingud Montevideo Interdiocesan Seminari.
Taas kord kohtun ma ühe perekonnaga, seminari perekonnaga.
6. aprillil 2013 saabus kõige tähtsam hetk: minu pühitsemine preestri kutsumusele ja seega ka ordineerimine. Mäletan seda päeva väga erilise päevana, mitte ainult sellepärast, et see oli nii oluline hetk. Aga ka seetõttu, et minuga oli kaasas üle 1500 inimese piiskopkonnast. See tegi sellest mitte ainult minu, vaid kõigi kogukonna liikmete jaoks pidupäevaks.
Sellest ajast kuni selle aastani, mil minu piiskop saatis mind Roomas oma koolitust jätkama, olen viimased seitse aastat olnud koguduse preester.
Olen õppinud preestriks olemist, olen saatnud inimesi, nende usuprotsesse ja olen neilt palju õppinud. Kuid eelkõige on minu südamesse sisse jäänud nende kõigi pühendumus, armastus Jeesuse vastu ja kõik, mida nad kirikule andsid: nende teenistus, nende palve ja pühendumine usule.
Olles siin Roomas, olen vastanud Jumala kutsele, kes palus mind uuele väljakutsele, ja nagu iga uus väljakutse, eeldab see ka kohustust. Ma loodan selles uues kohustuses Jumala armule.
Midagi, mida ma olen oma elus avastanud ja mis on mind saatnud, on see, et iga minu sammu on alati saatnud Jumala armastus ja ka paljude inimeste armastus ja pühendumine.
Ma ei oleks preester ilma paljude inimeste pühendumuseta, kes oma palvete, armastuse ja pühendumuse kaudu on mind minu teel aidanud.
Mõistan, et siin Roomas olemine on privileeg, kuid see on ka tänu paljudele inimestele, kes saadavad mind oma palvetega, oma armastusega ja oma heldusega.
Me pühendame kogu oma elu ka oma teoloogiliste teadmiste süvendamisele, kuid me ei unusta, et meie elul on mõte, kui me anname selle Jumalale meie vendade ja õdede heaks."
