Roven Earl Danao de la Cruz on Filipiinide Masbate'i piiskopkonna seminarist.
"Minu pere ja sugulased on katoliiklased ja nii jagasid nad minuga kristlikku usku. Kui mu vanemad saatsid mind õppima meie piirkonna katoliku kooli, kasvas see usu seeme. Selles keskkonnas hakkasin tasapisi avastama oma preestri kutsumust. Mäletan selgelt seda hetke, mil ma esimest korda elus ütlesin endale, et tahan saada preestriks. Olin kaheksa-aastane ja see oli meie koolis toimunud igakuisel missal, kui preestri elu mind väga mõjutas. Kuna ma jäin alati väga hilja missale ja toolid olid juba hõivatud, siis ma tõusin püsti. Mis mind aga kurvastas, oli see, et ma saabusin varem kui preester. Siis algas missa ja minu üllatuseks nägin, et preester võis istuda, kuigi ta oli minust palju hiljem. Pärast missat pöördusin oma õpetaja poole, et temalt selle kohta küsida. Ta ütles mulle naljaga pooleks, et ma pean olema üks nagu tema, enne kui ma saan istuda. Nii et ma otsustasin siis ja seal, et tahan olla preester: lihtsalt selleks, et ma saaksin istuda, kui ma hiljaks jääksin.
Neli aastat hiljem, tänu jumalikule ettenägelikkusele, on see pealiskaudne mõistus küpsenud. Kui ma lõpetasin põhikooli, rääkisin oma vanematele, et tahan astuda seminari. Esimene vastus oli väga negatiivne. Seepärast palusin Issandat, et ta annaks mulle signaal Ma küsisin temalt, et kui ta lubab mul seminari astuda, siis võtan seda kui kindlat märki, et ma olen preesterluse jaoks. Nii et ma küsisin temalt, et kui ta lubab mul seminari astuda, siis võtan seda kindla märgina, et olen preestriks. Mõni nädal hiljem see palve täitus: mu vanemad lubasid mul astuda väikesemalisse seminari. Ma astusin 12-aastaselt väikeseminari ja seal algas mul pikk kaalutlusperiood, mille tulemusel tekkis mul hea suhe Jumalaga ja oma vendadega. Seal nautisin väga kogukonnaelu.
Väikeses seminaris kogesin esimest korda elus ekstravertsust, mis muutus nii, et mul oli palju häid sõpru, kellega ma jagasin oma rõõme ja muresid. Mäletan hetke, mil mu klassikaaslased ühinesid ühe meie klassikaaslasega, keda meie klassijuhatajad karistasid nädalase koristustööga, sest ta viskas tahtmatult õpetajale kortsutatud paberit, kui me tunni ajal mängisime. Põhjus, miks me seda tegime, oli see, et meie edutamisel on lause "Üks kõigi eest! Ja kõik ühe eest!" alati üle igasuguse vendluse reegli. Me teenisime karistust rõõmuga, sest see oli aeg, mil saime pidada naeruväärseid vestlusi. Nendelt poistelt olen õppinud, et õnnelik elu on selline, mis alati mõtleb teine. Samal ajal olen ka aru saanud, et minu elutee on mõelda sellele, mida Jumal minult palub: minu preestri kutsumus.
Neli aastat hiljem jätkasin oma koolitust suures seminaris. Selle aja jooksul esinesid raskused, mis panid mind kahtlema oma kutsumuse kindluses. Nii tõstatasin selle teema oma formatsiooniõpetaja ees ja selles vestluses meenutas ta mulle esimesi hetki, mil otsustasin preestriks saada. Siis meenus mulle signaal mida ma olin palunud enne seminari astumist. Tänu sellele minu koolitajaile olen ma taas avastanud oma kutsumuse suuruse ja nii jään seminari kindlusega, et Jumal on alati ustav oma lubadusele.
