Blaise Olok Njama Muteck on 34-aastane ja on olnud 4 aastat preester Bafangi (Kamerun) piiskopkonnas. Ta on noorim 6-vendadest koosnevas peres: 3 poissi ja 3 tüdrukut. "Minu elu on alati põhinenud rõõmsal ebakindlusel, mis algas väga varakult: päev pärast minu sündi kaotas isa oma töö, kuid see olukord ei takistanud mind koolis käimast. Lapsepõlves, kui ma käisin algkoolis, sain kristliku sisseastumise sakramenti. Sel ajal tundsin kutsumist preestriks saada. Pärast algkooli läks mu isa mind kirja panema Petit Séminaire Saint Michel de Melong'i, kus mul oli võimalik aasta jooksul õppida, hoolimata tema kasinast vanaduspensionist. Seejärel jäeti mind seminarist välja, kuna ma ei tasunud õppemaksu. Kaks aastat hiljem suri mu isa ja kõik muutus veelgi keerulisemaks, sest keegi ei suutnud minu koolituse eest hoolitseda. Kuid Ettehooldus töötas meie heaks ja tegi kõik lihtsamaks, sest minu vanem õde, pere esimene tütar, töötas pangas: ta oli see, kes ohverdas end minu eest, et ma saaksin lõpetada oma õpingud kõigepealt Väikeses Seminaris ja seejärel Suures Seminaris. Pärast väljaõpet ordineeriti mind diakoniks ja määrati vikaariks Nkondjockis (linna äärelinnas) asuvasse Püha Pauluse kogudusse, kus lisaks joogivee puudumisele ja ebastabiilsele elektrienergiale leidsin end taas, seekord juba preestrina, selles rõõmsas ebakindluses. See oli raske, kuid ilus ja rikas kogemus. Veetsin selles külas kaks aastat ja mind ordineeriti seal preestriks 30. jaanuaril 2016. Järgmisel aastal usaldas piiskop mulle uue ametikoha Bafangi ingliskeelse koguduse pastorina ja Püha Pauluse kolledži direktorina ning Püha Pauluse ja Püha Maarja koolide kaplanina. Te peate teadma, et minu kodumaal väljendub ebakindlus ka selles, et lisaks kohalikele keeltele on kaks ametlikku keelt: prantsuse ja inglise keel. Nii et me kõik peame oskama mitut keelt. Jäin sellele ametikohale kolmeks aastaks, enne kui minu piiskop otsustas mind Rooma õppima saata.
