"Olen Brasiilia, sündinud ja kasvanud São Paulos. Nagu paljudel minu linna elanikel, on ka mul välismaised esivanemad, peamiselt portugallased ja itaallased, aga ka teistest riigi osadest. Kuna olen pärit kristlikust perekonnast, pean tänama Jumalat heade vanemate ja vanavanemate eest, kes andsid mulle edasi oma usu ja andsid mulle õnneliku lapsepõlve. Mul on noorem vend ja õde ning palju nõdesid, kellega sain koos üles kasvada ja mängida.
Vaatamata headele soovitustele ja siirale usule lapsena, ei olnud ma kuni täiskasvanueani kunagi osalenud konkreetselt katoliiklikes ringkondades. Kogudus oli lihtsalt koht, kus ma käisin kohustuslikel missadel. Teismelisena, ilma suurema isiksuseta, lasin end sõprade poolt juhtida teedele, mis ei olnud väga Jumalale meelepärased. Ülikooli ajal, praktilises elus, triivisin Issandast üsna kaugele. Sellest olukorrast piisas aga selleks, et süüdata mu südames soov teha tõeliselt enda omaks usk, mille ma esimest korda sain oma vanematelt. Tõepoolest, ma nägin selgelt Jumala tõde ja Tema headust, pühade elu paremust kui maailma elu ja minu sõprade elu viletsust. Ma mõistsin ka oma erinevust võrreldes oma kaaslastega: kui nemad olid kadunud, teadmata tegelikult, mida nad kaotavad, siis mina teadsin, et ma kaotan taeva, ja seega teadsin ka, et mul on suurem vastutus.
Ülikooli poolel teel otsustasin tõesti ümber õppida. Sellest ajast alates hakkasin oma viletsusest hoolimata püüdlema pühaduse kui elueesmärgi poole. See oli siis, kui ma hakkasin ihaldama preesterlust. Pärast ülikooli lõpetamist ja vahepeal tööd tehes alustasin samas valdkonnas (majandus) diplomit, mille katkestasin, et kandideerida São Paulo seminari.
Varsti pärast seda sain rõõmusõnumi: meie armastatud peapiiskop oli otsustanud mind Rooma saata. Igaveses linnas lõpetasin oma filosoofia- ja teoloogiaõpingud. 9. juulil 2022 pühitseti mind Püha Pauluse katedraalis diakoniks. Nüüd, alustades uut etappi, pöördun tagasi Rooma, et võtta vastu filosoofiadiplom".
