Cleyver Joshua on vanim kolmest õest-vennast ja sotsiaalne suhtleja. Alates 15. eluaastast hakkas ta kirikusse käima, kui ta kutsus Misjonäride õed koguduse tegevusest kes käisid tema koguduses. "Vähehaaval andis Jumal mulle väikeseid "ülesandeid" teel," selgitab ta.
Neil noorusaastatel oli ta koguduse noortegrupi koordinaator ja avastas seeläbi Jumala suure perekonna. "Seetõttu on kirik minu jaoks suur pere, mille rinnal Jumal meid kujundab, et saavutada õnne," ütleb see Venezuela seminarist.
Kuigi ta oli väga rahul kõigega, mida ta oma noortegrupis tegi, "tundsin oma südames siiski rahutust, ma mõistsin, et Jumal nõuab minult rohkem". Pärast sotsiaalkommunikatsiooni lõpetamist töötas ta religioosse iseloomuga raadio- ja telesaadetes ning temas kujunes üha selgemaks mõte: "kuulutada Jumalat mitte ainult oma sõnadega, vaid kogu oma eluga".
Seetõttu otsustasin pärast otsustusprotsessi 13. mail 2014, Fatimalinna pühal, Neitsi Maarja emaliku kaitse all, "võtta vastu selle seikluse, kuhu Jumal mind kutsus, tee preestriks!". Samal aastal astusin seminari ja viis aastat hiljem, pärast filosoofiat, üllatas Jumal mind taas oma piiskopi kaudu, Piiskop Carlos Alfredo Cabezaskes teatas mulle, et tahab mind Hispaaniasse õppima saata.
"Ma tundsin kohe Jumala häält, kes algul kutsus mind Hispaanias sündinud koguduse kaudu ja nüüd tahtis mind siia riiki, et tugevdada minu kujunemist. 8. septembril 2019 saabusin Bidasoa rahvusvahelisse seminari, kuhu Jumal on andnud mulle väga suure ja mitmekesise seminari- ja koolitaja perekonna.
Millised on peamised probleemid Venezuelas, mis mõjutavad usuvabadust?
"Sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik kriis Venezuelas mõjutab otseselt seda, kuidas Venezuela inimesed oma usku väljendavad ja elavad. Just need samad inimesed, kes kogunevad meie kirikutesse, on sunnitud riigist lahkuma, et leida paremaid elutingimusi, see, kes peab lõputult järjekorras seisma põhivajaduste järele, see, kes peab oma töötunde kahekordistama, sest ühest palgast ei piisa majapidamise ülalpidamiseks.
Meie kirikuõpetajad on hukka mõistnud need jultumused, mida venezuelalased kogevad, ja paljud on seda häält segi ajanud, arvates, et kirik tahab "poliitikat mängida", kuid see ei ole nii, meie piiskopid täidavad oma ülesannet kuulutada ja hukka mõista õigel ajal ja väljaspool aega, mis riigis toimub, et otsida paremat elukvaliteeti Jumala rahvale, kes on palverännakul Venezuelas".
Kas mõned muud uskumused, mis erinevad katoliiklikest tavadest, levivad?
"Venezuela kirik, nagu eespool mainitud, on mõistnud hukka valitsuse halva juhtimise ja on saanud vastuseks võimulolijate poolt selliste kultuuritegevuste edendamise, mis on kristlikust traditsioonist kaugel ja sellega vastuolus. Alates president Hugo Chávezist, kes oli katoliku kirikuga tülis, on omaks võetud nn "religioosne mitmekesisus", eriti Santeria. Chávez oli tõepoolest esimene Venezuela nn Bolivari Vabariigi president, kes tegi Santeria valitsuse "ametlikuks religiooniks", saavutades sellega tohutu sotsiaalse ja poliitilise mõju.
Praegu, Nicolás Maduro administratsiooni ajal, on selline praktika suurenenud. Valitsuse algatusel toimus 24. juunil 2021 Venezuelas esimene "cultista" kohtumine Santeros, kes austavad María Lionzat (spiritistide jumalanna), kelle nad tahavad teha riigi kaitsepühakuks, mida tõlgendatakse kui Santería katset valitsuse toetusel asendada riigi traditsiooniline kaitsja Coromoto neitsi selle paganliku tegelaskujuga".
Kuidas läheb Venezuelas, kas sotsiaalsed edusammud on toimunud?
Minu arvates on suurim edasiminek, mida Venezuela on teinud, see, et ta on avastanud tugeva, vennaliku ja visa rahva, kes seisab silmitsi raskustega. Kirik Venezuelas on sellele edule, mis tundub küll väike, kuid mille väärtus on hindamatu, suuresti kaasa aidanud. Kiriku suurest tööst võin esile tõsta Caritas'i fondi tööd riiklikul tasandil, mis toob paljudele venezuelalastele toitu ja riideid.
Cleyver Josué Gómez Jiménez on seminarist Punto Fijo piiskopkonnast Venezuelas. Ta on 31-aastane ja õpib praegu teoloogiat Bidasoa rahvusvahelises seminaris Pamplonas.
Nii määratleb ta noori venezuelalasi: noori venezuelalasi iseloomustab see, et nad on "unistajad", nad unistavad riigist, mis on täis rahu, õnne, turvalisust, kus inimestel on toitu ja ravimeid. Nad unistavad sellest, et nad saavad elada meie maal ja ei pea nende ressursside puudumise tõttu riigist lahkuma. Nad on leidnud vastuse neile suurtele unistustele Jumalas usu kaudu, nii et neist on saanud meie kiriku liikumapanev jõud. Me ei saa rääkida Venezuela kirikust, viitamata noortele, kes iseloomuliku vaimuga läbivad kõiki apostelseid rühmi ja pühenduvad iga päev parema riigi loomisele.
Kuidas näete oma riigi noori religioossest vaatenurgast?
Noori venezuelalasi iseloomustab see, et nad on "unistajad", nad unistavad riigist, mis on täis rahu, rõõmu, turvalisust, kus inimestel on toitu ja ravimeid. Nad unistavad sellest, et nad saaksid elada meie maal ja ei peaks nende ressursside puudumise tõttu riigist lahkuma. Nad on leidnud vastuse neile suurtele unistustele Jumalas usu kaudu, nii et neist on saanud meie kiriku liikumapanev jõud. Me ei saa rääkida kirik Venezuelas mainimata noori, kes iseloomuliku vaimuga läbivad kõiki apostelseid rühmi ja on iga päev pühendunud parema riigi loomisele.
Kuidas saab teie arvates Jeesuse sõnum neid rohkem kätte?
Kui poliitiline sektor teeks koostööd usu edasiandmisel, oleks kahtlemata palju rohkem noori, kes evangeeliumi rõõmusõnumit vastu võtaksid. Venezuela kirik jätkab siiski päevast päeva tööd, et evangeliseerida noori ja anda neile julgustavat sõnumit raskuste ees.
Kas te võiksite teha ettepanekuid piiskoppide sinodi kohta seoses sünodaalsusega?
See on suur võimalus, millest kogu kirik peaks kinni haarama, eriti ilmikud, sest sünod püütakse muu hulgas kajastada, kuidas neid kuulatakse ja kuidas luuakse kogukondades kommunikatiivseid sidemeid. Sünod pakub meile hetke sügavat mõtisklust selle üle, kuidas me oleme kirik, võimalust vaadata oma usu elamisse, et see kannaks rikkalikult vilja. Meid kutsutakse taas kord avama kiriku uksi, mitte ainult neile, kes külastavad kogudusi, vaid kõigile.
Kuidas peaksid kõik katoliiklased paremini osalema ja rohkem inimesteni jõudma?
Elame täielikult seda, mida me tunnistame, ja see väljendub austuses, sallivuses ja kohtumises teistega. Me võime langeda kiusatusse pidada end kohtunikuks ja kritiseerida neid, kes ei mõtle nii nagu meie, või mis veel hullem, näidata teisi kui "patuseid", nagu oleksime meiegi täiuslikud.
Sellise suhtumisega ei näita me Jeesuse Kristuse kiriku head nägu, kes läks välja kohtuma publiku, avalike patuste, tõrjutud naiste, Rooma okupatsiooniarmee sõdurite, pidalitõbiste... Ma arvan, et Jeesuse eeskuju järgides meelitaksime rohkem inimesi Tema juurde.
Mida arvate sotsiaalmeedia evangeliseerimisest?
Sotsiaalse kommunikatsioonitöötajana näen sotsiaalmeediat suurepärase vahendina evangeliseerimiseks. Me elame üha enam digitaalses maailmas ja me ei saa jätta Jumalat selles ruumis esitlemata.
Sel teemal on oluline mõista, et nii nagu kirikus on palju andeid, on ka sotsiaalvõrgustike kaudu toimuva evangeliseerimise viisid erinevad, mis on suunatud konkreetsele osale Jumala rahvast (lapsed, noored, täiskasvanud, pühitsetud, vaimulikud, ilmikud...). Kui me seda ei mõista, võime sattuda ohtu, et me võrdleme ja hindame võrkude kasutamise viisi evangeliseerimisel, võttes ära nende väärtuse. Mina omalt poolt kasutan oma sotsiaalvõrgustikke selleks, et avaldada sõnumeid ja mõtisklusi meie usust ning samal ajal jätkan oma igapäevaste kogemuste avaldamist, sest me ei saa lahutada igapäevaelu ja usku, sest me ei ela seda mitte ainult kirikus, vaid ka oma igapäevaelus.
"Minu arvates on suurim edasiminek, mida Venezuela on teinud, see, et ta on avastanud tugeva, vennaliku ja visa rahva, kes seisab silmitsi raskustega. Kirik Venezuelas on aidanud suuresti kaasa sellele edule, mis, kuigi see tundub väike, on hindamatu väärtusega".
Mis teile Hispaanias viibimise juures kõige rohkem meeldis?
Kahtlemata meeldis mulle kõige rohkem selle riigi suur religioosne rikkus. Hispaania on suurte pühakute häll ja meie usu jaoks oluliste sündmuste eelistatud koht. Minu südant on täitnud viibimine sellistes vaimulikes kohtades, näiteks lossis, kus elas püha Franciscus Xavier, või kehastumise kloostris, kus püha Teresa Avila elas suuri läheduse hetki Jumalaga.
Ja mis teid meie riigi puhul kõige rohkem üllatas?
Kõige rohkem on mind üllatanud kogu riiki kaunistavate kaunite templite arhitektuuriline rikkus, mis paneb inimese tundma end palve ja meditatsiooni atmosfääris. Kes ei oleks meeldivalt üllatunud, vaadeldes näiteks Barcelona Sagrada Familia templi ilu? Noh, mina olen üks neist, kes tunneb end armunud, kui vaatleb seda ilu, mis neis pühades paikades peegeldub.
Kas on veel viimaseid sõnu CARFi toetajatele ja sõpradele?
Ma arvan, et kõigi kristlaste elus on kesksel kohal küsida endalt küsimust Mida tahab Jumal minust? Ja vastata sellele palve kaudu, sest see vastus ei tulene ainult meie soovidest, vaid on ühenduses Jumala tahtega, kes tunneb meid suurepäraselt, sest ta on meid loonud suure armastusega ja seetõttu teab, mis meid õnnelikuks teeb. Sellele küsimusele vastates leiame täpselt selle koha, kus me saame ennast täielikult teostada ja teenida teisi suure rõõmuga, olgu me siis ilmalikena, pühitsetud või usklikena. Kas te olete kunagi küsinud endalt, mida Jumal tahab teilt?
Marta Santín, religioossele teabele spetsialiseerunud ajakirjanik.
